Tüdrukutirts reedel, 20. juunil 2008., kell 21:37:15 Vihma sirged triibud peatavad mu pilgu.... Vihma sirged triibud bussiaknal, vihma ümmargused, nurgelised piisad bussiaknal. Vihma peenike muster bussiaknal. Kui palju ma olen mõelnud ja kirjutanud sõites bussiga, rongiga, autoga. Sõites Tallinn Pärnu vahet, mõned korrad ka Tartusse ja ükskord ka Võru vahet. Muudkui sõidan ja sõidan. Vaadanud mööduvaid puid, mööduvaid autosid, mööduvat elu. Kas elu möödub minust või mina möödun elust? Kas me oleme eluga samal suunal, kas ta on minust ees või taga. Kas elu jälitab mind, aga ma ei märka teda seljataga või mina üritan elu sabast kinni haarata, mis mul eest libiseb. Ja hetkega on bussiaknal üksikud vihmapiisakesed: ümmargused ja nurgelised. Hardi Volmer laulab: „kui teaksid mis tähendab see... ...Aino, su saladus ammu on avalik...” Järgmine laul: „meie vahel mitte miskit erilist ei olnud...” Geniaalne! Miks ma küll varem seda ei kuulanud. „Ilus oli olla, sest kole oli möödas” Bussi küljeaken on täiesti kuiv, aga esiaken pisarate, piiskade ja vihmatriipudega kaetud. Möödusin itaalia kunstist. Tee ääres on palju palju valgeid skulptuure, see vist peaks olema Itaalia kunst. Ei midagi erilist. Paremal pool aknast paistab tumesinine taevas, vasakul aga veidike heledam. Ei midagi erilist. Pärnu 80 km, üks kiilaspäine noormees jälgis mind. Ma vaataks ka inimest, kes läpu süles klõbistab ja siis vahepeal jalaga või käega takti lööb. Ikkagi... Ei midagi erilist. „Ootasime, ootasime, midagi ei tu
Kodulehe tegemine paket kraft prossid ja ehted
pross Vihma sirged triibud peatavad mu pilgu....
Vihma sirged triibud bussiaknal, vihma ümmargused, nurgelised piisad bussiaknal. Vihma peenike muster bussiaknal. Kui palju ma olen mõelnud ja kirjutanud sõites bussiga, rongiga, autoga. Sõites Tallinn Pärnu vahet, mõned korrad ka Tartusse ja ükskord ka Võru vahet. Muudkui sõidan ja sõidan. Vaadanud mööduvaid puid, mööduvaid autosid, mööduvat elu. Kas elu möödub minust või mina möödun elust? Kas me oleme eluga samal suunal, kas ta on minust ees või taga. Kas elu jälitab mind, aga ma ei märka teda seljataga või mina üritan elu sabast kinni haarata, mis mul eest libiseb.
Ja hetkega on bussiaknal üksikud vihmapiisakesed: ümmargused ja nurgelised.
Hardi Volmer laulab: „kui teaksid mis tähendab see... ...Aino, su saladus ammu on avalik...” Järgmine laul: „meie vahel mitte miskit erilist ei olnud...” Geniaalne! Miks ma küll varem seda ei kuulanud. „Ilus oli olla, sest kole oli möödas”
Bussi küljeaken on täiesti kuiv, aga esiaken pisarate, piiskade ja vihmatriipudega kaetud. Möödusin itaalia kunstist. Tee ääres on palju palju valgeid skulptuure, see vist peaks olema Itaalia kunst. Ei midagi erilist. Paremal pool aknast paistab tumesinine taevas, vasakul aga veidike heledam. Ei midagi erilist.
Pärnu 80 km, üks kiilaspäine noormees jälgis mind. Ma vaataks ka inimest, kes läpu süles klõbistab ja siis vahepeal jalaga või käega takti lööb. Ikkagi... Ei midagi erilist.
„Ootasime, ootasime, midagi ei tulnud. Ootasime justkui mingit tähtsat külalist.” Selline tekst oli ka sõbral avalikus portaalis pildi allkirjaks. Mida rohkem ma tutvust teen eesti muusikaga, seda rohkem avastan laule, kust sõber neid huvitavaid lauseid piltide iseloomustamiseks võtab. Äratundmisrõõm on meeldiv. Laulud on head. Sõber on väga hea. Sõbrast ma rohkem ei räägi, sest se oleks pikk ja minu jaoks veidike kurb jutt armumisest, armastusest ja see kõik ühepoolne – minupoolne.
Vihma peenikesed, katkendlikud triibud on jälle bussiaknal. Vihma laiad, intensiivsed, suure läbivooluga, elavad joad on esiaknal. Pärnu 65 km. Märjamaa statoil. Ei miskit erilist.
„Vihma sajab, hulluks ajab mind see öö. Ma ju tean. Vihma sajab, hulluks ajab mind see öö. Ma ju pean.” Laulust „Teadagi”. „Võib kõike teada, teadagi, kõike ei tea.” Loomulikult see on ammu teda, et kõike ei tea.
Uni on tukastan veidike.
Ärkan kui olen juba Pärnus. Kodu kallis kodu. Sajab paduvihma. Väljun bussist, tunnen Pärnu hõngu, seda meeldivat mere, suvepealinna ja väikese linna reede õhtu hõngu. Jalutan liinibussi peatusesse ja sõidan koju. Singer Vinger kummitab kõrvus:
„Vaatan kõik pilt on nii selge, sest prillid on ees
Vaatan kui venivat filmi, kus elu on sees
Kõik toimub vägagi ilmsi mu enese ees
Kõik on ju ilmagi selge, sest kõik on veel ees”
Vihma triibud peatavad mu pilgu.... Vihma peenike muster bussiaknal. Kui Samast žanrist
Samalt autorilt
Lisa enda kommentaar:
Neljapäev, 17. mai 2012., kell 19:28 - parim aeg päevast
RSS