Elas üks mees. Tal olid kollased suur mets fantaasiaviljade ja lopsakate

reedel, 19. sept. 2008., kell 23:33:03 lugu sellest, kuidas minu aju tühjaks voolas        Elas kord üks mees. Tal olid kollased juuksed ja tulipunased söövitavad silmad. Ta peas oli üks suur mets fantaasiaviljade ja lopsakate säraküünaldega. Ta elas, oli ja suri. Tema peas olevad punased mehikesed väljusid ta kolbast ja asusid seikluste poole teele. Nad armastasid hüpata vahel kellegi teise pähe ning uuristada auke ja põletada mälestusi. Kord sattusid nad ka minu teele.      Mu peasüsteemi sinised laboririietes tähtsad mehikesed olid lakanud töötamast. Ajukeskus oli lülitatud puhkerežiimi peale. Sinu veripunane ohtlik ontlik laborimehike ronis mu kõrvast sisse ja tungis minu ajju, viskas mu oimukastmesse enda söövitavat mikstuuri. Nüüd voolab mu ajust mahla välja, punast värviliste legoklotsidega lillehõngulist päikesemaigulist liblikarohket kastet, kaasas hunnitu hulk äärmiselt leidlikku ja kasutuskõlblikku informatsiooni, mitmekülgseid ja laialaastulisi teadmisi, õnnelike ja süngeid mälestusi, massiivseid ja kergeid mõtteid, põhjendatud ja põhjendamata argumente ja ootamatuid ja keerdus lahenduskäike. Kõik voolab välja nagu kärestikuline oja kaljuservast, pea tühjeneb. Valitseb pooltäiuslik vaakum. Öösel valgub ajumahla välja kõrvadest, päeval suust.     Punased mehikesed istuvad mu ajusopis, lõkke ääres, grillivad. Aeg-ajalt tõmbavad agressiivselt ajujuhtmeid ja viskavad neid tulle. Seosed kaovad. Mõte ei jookse. Varda otsas vahukommid kattuvad karamelse glasuuriga. Peas kasvab üks suur koletu jaanituli. Kõrbelõhn. Pea lõhub. Leegid tant Kodulehe tegemine paket kraft prossid ja ehted pross

   
   Elas kord üks mees. Tal olid kollased juuksed ja tulipunased söövitavad silmad. Ta peas oli üks suur mets fantaasiaviljade ja lopsakate säraküünaldega. Ta elas, oli ja suri. Tema peas olevad punased mehikesed väljusid ta kolbast ja asusid seikluste poole teele. Nad armastasid hüpata vahel kellegi teise pähe ning uuristada auke ja põletada mälestusi. Kord sattusid nad ka minu teele.
 
   Mu peasüsteemi sinised laboririietes tähtsad mehikesed olid lakanud töötamast. Ajukeskus oli lülitatud puhkerežiimi peale. Sinu veripunane ohtlik ontlik laborimehike ronis mu kõrvast sisse ja tungis minu ajju, viskas mu oimukastmesse enda söövitavat mikstuuri. Nüüd voolab mu ajust mahla välja, punast värviliste legoklotsidega lillehõngulist päikesemaigulist liblikarohket kastet, kaasas hunnitu hulk äärmiselt leidlikku ja kasutuskõlblikku informatsiooni, mitmekülgseid ja laialaastulisi teadmisi, õnnelike ja süngeid mälestusi, massiivseid ja kergeid mõtteid, põhjendatud ja põhjendamata argumente ja ootamatuid ja keerdus lahenduskäike. Kõik voolab välja nagu kärestikuline oja kaljuservast, pea tühjeneb. Valitseb pooltäiuslik vaakum. Öösel valgub ajumahla välja kõrvadest, päeval suust. 
   Punased mehikesed istuvad mu ajusopis, lõkke ääres, grillivad. Aeg-ajalt tõmbavad agressiivselt ajujuhtmeid ja viskavad neid tulle. Seosed kaovad. Mõte ei jookse. Varda otsas vahukommid kattuvad karamelse glasuuriga. Peas kasvab üks suur koletu jaanituli. Kõrbelõhn. Pea lõhub. Leegid tantsivad ümber oma kujuteldava telje.
    Aju ei juhi enam mind, keha võtab kontrolli üle. Ehitab barjääre ja karjääre. Palavik tõuseb, mille tagajärjel vabaneb keha kahjuritest. Punased mehikesed kärbuvad. Mitte miski ei pääse mu ajju enam, suletud on kõik lähimad maanteed. Mu fantaasia käivitab uuesti siniste mehikeste vohamise mu ajus, kes hakkavad taas mu ajumikstuuri uueks looma, arenen, kasvan, kogun teadmisi. Kõik on nii nagu vanasti ent täiesti uus, mõndade üksikute modifikatsioonidega. Kõrvad on lukus nüüdsest ja kuulab vaid süda.

Elas üks mees. Tal olid kollased suur mets fantaasiaviljade ja lopsakate


Kirjatükki on kommenteeritud (3) korda — loe lähemalt

Lisa enda kommentaar:

Nimi:

Eestimaiselt hea paik blogimiseks

Neljapäev, 17. mai 2012., kell 19:35 - parim aeg päevast

(3) [3889] Mütoloogia

Loomisaeg 0.1138s