kassu esmaspäeval, 31. okt. 2011., kell 22:35:00 Õhtu, üksi ja hunnik mõttetuid mõtteid. 31.10.2011 Mõned asjad muutuvad ja mõned mitte. Kaua võtab aega, et inimene ise muutuks? Teada ju on, et aja jooksul muutume me kõik mingil määral. Küsimus on vaid, kui palju ja mis aja jooksul. Kui kaua kordame me samu vanu vigu ja kas need ongi alati vead? Äkki lihtsalt sarnased otsused, mille puhul universum meile märku annab, et need pole õiged. Kuid me lihtsalt kipume neid koguaeg kordama ja siis arvame, et kordame vigu, kuid tegelt toimime õigesti, samal ajal ise arvates, et teeme valesti? Kuidas sellest siis aru saada, eks seda vast näitab aeg. Kui palju meie vastuvõetud otsustest on mõjutatud, meie vanemate, sõprade ja sugulaste poolt, kellele üritame midagi tõestada, kelle ootustele vastata. Siin aga tekib küsimus, kas elame endale või kellegile teisele? Sellistel hetkedel, kus tekib sada taolist ideed, tahaks idenditeedi vahetust, olla täiesti tundmatu, võõras kohas. Pöörata uus lehekülg ja alustada elu nullist. Kas me aga suudame seda reaalselt teha või jääme siiski mingisse kammitsasse, ja nii püüamegi leida keskteed selle vahel, mida me ise reaalselt tahame ja, millega üritame meeldida. Miks on nii, et mõne asja nimel võitleme ja pingutame, mis võibolla polegi nii väga seda väärt ja lõppude lõpuks ei teegi meid õnnelikuks, kuid teise asja suhtes lööme nii kergelt käega. Kuidas küll saada aru, mis teeb õnnelikuks, mille nimel tasub pingutada ja millele käega lüüa? Sama lugu on ka inimestega. Miks on nii, et mõni inimene on nii a
Kodulehe tegemine paket kraft prossid ja ehted
prosskassu esmaspäeval, 31. okt. 2011., kell 22:35:00
Õhtu, üksi ja hunnik mõttetuid mõtteid.
31.10.2011
Mõned asjad muutuvad ja mõned mitte. Kaua võtab aega, et inimene ise muutuks? Teada ju on, et aja jooksul muutume me kõik mingil määral. Küsimus on vaid, kui palju ja mis aja jooksul. Kui kaua kordame me samu vanu vigu ja kas need ongi alati vead? Äkki lihtsalt sarnased otsused, mille puhul universum meile märku annab, et need pole õiged. Kuid me lihtsalt kipume neid koguaeg kordama ja siis arvame, et kordame vigu, kuid tegelt toimime õigesti, samal ajal ise arvates, et teeme valesti? Kuidas sellest siis aru saada, eks seda vast näitab aeg. Kui palju meie vastuvõetud otsustest on mõjutatud, meie vanemate, sõprade ja sugulaste poolt, kellele üritame midagi tõestada, kelle ootustele vastata. Siin aga tekib küsimus, kas elame endale või kellegile teisele?
Sellistel hetkedel, kus tekib sada taolist ideed, tahaks idenditeedi vahetust, olla täiesti tundmatu, võõras kohas. Pöörata uus lehekülg ja alustada elu nullist. Kas me aga suudame seda reaalselt teha või jääme siiski mingisse kammitsasse, ja nii püüamegi leida keskteed selle vahel, mida me ise reaalselt tahame ja, millega üritame meeldida. Miks on nii, et mõne asja nimel võitleme ja pingutame, mis võibolla polegi nii väga seda väärt ja lõppude lõpuks ei teegi meid õnnelikuks, kuid teise asja suhtes lööme nii kergelt käega.
Kuidas küll saada aru, mis teeb õnnelikuks, mille nimel tasub pingutada ja millele käega lüüa?
Sama lugu on ka inimestega. Miks on nii, et mõni inimene on nii armas ja kallis, et läheks kasvõi maailma lõppu, mis siis, et aegajalt teeb nii meeletult haiget. Teine aga nii armas ja tore, aga temast on küllaltki ükskõik. Või tuleneb see sellest, et tõeliselt haiget saabki meile vaid teha inimene, ka ühe sõnaga, kes on tõeliselt kallis. Miks ma siin juures kasutan sõna kallis, mitte armastama? Lihtne, ma lihtsalt ei oska defineerida armastust. Nii üldlevinud sõna, mida saab kasutada tõeliselt tähendusrikkana või siis lihtsalt sõnakõlksuna. Ma lausa armastan seda sööki või öelda sõnad inimesele, kelle nimel teeks kõik. Seal on ju vahe. Kuidas siis seda sõna seletada? Millal seda kasutada? Ja kui palju ikkagi loeb see fraas „ ma armastan sind“. Nii palju küsimusi ja mitte ühtegi vastust. Umbes samasugused küsimused nagu, et mis on elu mõte. Küsimused, millele me vist oskame vastata alles elu lõpus, kui siiski.
Miks ma armastan inimest, kes teeb mulle aegajalt hullult haiget, tekitab minus emotsioone ja tundeid, mida minus varem ei olnud ja mis ei ole sugugi positiivsed. Ühe sõnaga võib mu viia põrgusse ja teisega tõsta taevasse. Tekitab minus ühest küljest lapselikku rõõmu, teisest küljest aga toob välja lapseliku jonnakuse. Temas on küljed, mida ma vihkan ja teised, mida ma armastan. Ühe külje pealt nii hooliv teiselt poolt aga nii mõistmatu ja arusaamatu. Nii armas ja tore, samas nii õel ja vastik.
Aga samas tõsi, meis kõigis on need küljed. Küsimus on aind selles, millises doseeringus nad kellegile sobivad. Kas suudaks üldse olla koos ilma igasuguste väikeste nägelustega ja elada ideaalses idüllis. Võibolla vajamegi õiges annuses, kerget ora, mis ärevil hoiaks ja elule särtsu annaks. Millal aga saab seda särtsu liiga palju? Kuidas me ikkagi valime just need inimesed, kelle valime?
Andke mulle keegi vastused palun!
31.10.2011 Mõned asjad muutuvad muutuks? Teada ju on, et Kirjatükki on kommenteeritud
(1) kord —
loe lähemalt Samast žanrist
Samalt autorilt
Lisa enda kommentaar:
Neljapäev, 17. mai 2012., kell 19:47 - parim aeg päevast
RSS