Agar hurmaa Karl Kaukes laupäeval, 23. okt. 2010., kell 23:06:04 Agaruse kiituseks lauldakse palju ülistusi, ent selle tumedama – varjupoole olemasolu võib panna hämmastama. Isiklikes suhetes võib viia, või õigemini - kindlasti viib agarus hukatusse. Me tahame osa saada millestki erilisest, millestki olulisest ja/või meeldivast, kuid agarus takistab seda. Liigselt erutatud, ärev ning aldis ja valmis inimene võib ülima kergusega potentsiaalse heaolu enda ja teise jaoks ära rikkuda - agarusega. Tahtmine saada, kogeda, omada ja midagi uut ning meeldivat avastada võib meid totaalsesse ängistusse viia. Leidmaks seda õiget, tundes, et see õige võib lähedal olla, teeb mõttetu ja väike inimene liigselt vigu. Need, kes neid vigu teevad on sealjuures tituleeritud intelligentseiks, aduvaiks, kenadeks inimesteiks. Miks? Kui nad asjad oma agarusega vussi keeravad, siis on selge, et intelligentsi või föönikslusega pole kohe kindlasti tegemist. Intelligent ei saadaks meeldivusobjektile kaks minutit peale kohtingu lõppu e-kirja, sõnumit ega võtaks telefonitsi talle kõnet. Seda teeb vaid loll. Esmamulje, milleks võib olla intelligents, on totaalselt petlik. Kohting, kus su kõrva sisse sosistatakse, et kokkusaamist ajendas kindlalt väljaõhkuv tarkus ja sarmikus; kohting, mis lõpeb üleva meeleolu ning hea tundega, osutub hoopiski pettumuseks. Intelligents, egoistlik arrogants ja eluline ihalus, millegi seni kättesaamatu järgi tapab hea esmamulje – pärsib edasist suhtlust, olgu see siis kirja-, meili-, või näo teel.
Kodulehe tegemine paket kraft prossid ja ehted
prossAgar hurmaa
Agaruse kiituseks lauldakse palju ülistusi, ent selle tumedama – varjupoole olemasolu võib panna hämmastama. Isiklikes suhetes võib viia, või õigemini - kindlasti viib agarus hukatusse. Me tahame osa saada millestki erilisest, millestki olulisest ja/või meeldivast, kuid agarus takistab seda.
Liigselt erutatud, ärev ning aldis ja valmis inimene võib ülima kergusega potentsiaalse heaolu enda ja teise jaoks ära rikkuda - agarusega. Tahtmine saada, kogeda, omada ja midagi uut ning meeldivat avastada võib meid totaalsesse ängistusse viia. Leidmaks seda õiget, tundes, et see õige võib lähedal olla, teeb mõttetu ja väike inimene liigselt vigu. Need, kes neid vigu teevad on sealjuures tituleeritud intelligentseiks, aduvaiks, kenadeks inimesteiks. Miks? Kui nad asjad oma agarusega vussi keeravad, siis on selge, et intelligentsi või föönikslusega pole kohe kindlasti tegemist.
Intelligent ei saadaks meeldivusobjektile kaks minutit peale kohtingu lõppu e-kirja, sõnumit ega võtaks telefonitsi talle kõnet. Seda teeb vaid loll.
Esmamulje, milleks võib olla intelligents, on totaalselt petlik. Kohting, kus su kõrva sisse sosistatakse, et kokkusaamist ajendas kindlalt väljaõhkuv tarkus ja sarmikus; kohting, mis lõpeb üleva meeleolu ning hea tundega, osutub hoopiski pettumuseks. Intelligents, egoistlik arrogants ja eluline ihalus, millegi seni kättesaamatu järgi tapab hea esmamulje – pärsib edasist suhtlust, olgu see siis kirja-, meili-, või näo teel.
Kohutavalt raske on olla pidevas nullpunktis, kus indiviid peab pidevalt sama rada pidi käima, samu vigu kordama, samu toiminguid ja ütlusi analüüsima. Enesekriitilisus ilmneb andekail, kuid niipea, kui enesekriitikat ning ratsionaalset suhtlust/mõistust on vaja ERITI olulisel hetkel, siis lakkab see „miski“ funktsioneerimast. Öeldakse tobedaid asju, huumorimeel lahkub ajutiselt, kuid kindlalt tagauksest, ning sa avastad end etendamast kedagi. See keegi on kohmakas, samas veetlev, sest ta kest võib olla ligitõmbav. See keegi on tobedalt tagasihoidlik, minale täiesti tundmatu. Justkui kuri sündimata kaksik, kelle mutantlik vaim sus edasi elab, võtab olulisimatel hetketel võimust ning annab tõelisele minale puhkust.
Kes ma olen? Kes MEIE oleme? Kohutav uni on. Kas unenägudes peegelduv ja kokkupandud mineviku või mõtete pilt on meie tõelise mina peegeldus? Sisimas on meie näol tegemist alamliigiga – justkui neandertaallased ootame me läbimurret, mis kunagi terviklikult ei saabu. Me loodame mingisuguse ebareaalse ime peale, mis keeldub meid oma tiivaga paitamast. Loodame pidevalt midagi tõelist, saamata aru, et kõik – kaasa arvatud ka me ise oleme totaalselt kodanliku, või siis Eesti puhul marurahvusliku ühiskonna marionettnukud – sotsiopaadid, tõrjutud, vihkamisobjektid, mida identsuse käes vaevlevad türannid eneste lõbustamiseks vajavad. Meie nõudmised piirduvad õiguste mitte vajadustega, ning see on põhjani vale. Vaja on vabadusi, mitte õigusi. Mentaalseid naudinguid, mitte füüsilisi ning saladuslikke hedonismist läbiimbunud eksperimente.
Elu on alati taandatav lihtsamateile tõdedele, miskipärast tahame me ise endale erilist tähtsust omistada, kusjuures me teeme seda läbi stereotüpiseerimise. Siin peegeldub suur vastuolu – nimelt ei saa sterotüüüp ega selle poole püüdlemine kunagi eriline olla. Me lihtsalt soovime samastatava kogukonnaga end sarnastada. Et leida ühiseid jooni tühjades kestades, mis meie tühje kesti ühe lihasega täidavad.
Mõjutatud olemine, naiivne usk kellegi sõnadesse, imede kordasaamisesse glasuurib me kesti ja matab meie tegeliku pinna ja sisemuse luitunud läike alla. Kaugelt helgib ja sädeleb, lähedalt on see kokku traageldatud mäkerdis, mille on andetu kunstnik – mina ise – kokku nusserdanud. Sellest luitunud glasuurist saab nii lihtsalt läbi tulla. Selle all peitub järgmine kiht, mis on täiesti matt. Tühi, igav, hall nagu mõne pikakasvulise lokkpea pluus. Toonitu ja toniseerimatu. See kiht avaldub lollis usus – jah ta näeb mind, minu tõelisust ja sügavust, ta huvitub minust, ta ihaleb minu järel...Ei. Ta ei ihale. Talle meeldis glasuur, mille ta ära lakkus ja mille lasksid ära lakkuda. Glasuuri all on alati midagi tuhmi ja koledat – midagi tühjaks kraabitud. See on see kiht mis on tõelise mina peal, see on võltsim kui läikiv pealispind. Ma ei ole ju ometi matt. Või olen? Joptvuju matt?
Sisemusse pääseda on jube keeruline. Agarus pärsib seda. Ihnelt ja lootusrikkalt vabaned oma pealispinnast: poleeritud ja lakitataud, sirgendatud ja revestatud, pestud ja kreemitatud, kitkutud ja raseeritud pealispinnast, et muutuda tühjaks maketiks. See kritseldus on enda joonistatud kaitsekiht sügavate saladuste ja isikuomaduste peiteks. Sealt maalt läheb kõik aia taha. Ei, viskub üle kõrge terasotstega aia. Seal on lollid naljad, automaatsed pilgupöörded, allasurutud viha ja ängistus. Sisse ei saa keegi – matt pind on kõvasti kaitstud ebameeldivate omadustega, tühjusega peale glasuuri. Keegi ju ei tea, et peale algset läiget ja lakutud saia võib sees olla mõnus ja sulav fondüü, maasikas või vaarikas. Või hurmaa.
Pooled ei tea, mis hurmaa on. Tomat, nad ütleks, kui vaid seda näeks. Seemned, ebaküps hapusus. Seemneid pole tegelikult, ta on magus ja lihalik. Lihalev. Lihtne, aga ilus. Hurmav hurmaa.
Hurmavat hurmaad saab sodiks pigistada. Käed on ligased ja mädaseguse verega koos; seda saab lõigata. Hellalt teritatud Victorinox’i noaga lõigata. Veri ei voola välja, ta läigib ja on ilus. Mahlane ja ühtne ning paneb loputatud suu uuesti tilkuma.
Kui keegi vaid viitsiks teada, mis on hurmaa.
Agaruse lauldakse palju ülistusi, ent selle Agar hurmaa võib viia, või õigemini - Samast žanrist
Samalt autorilt
Lisa enda kommentaar:
Neljapäev, 17. mai 2012., kell 19:56 - parim aeg päevast
RSS