Atlantis ärkab ellu
Ed Vecin kolmapäeval, 30. nov. 2011., kell 09:37:30
veidi jätkujuttu
ATLANTIS ÄRKAB ELLU
JORYN CLARK: MEIE PÄRITOLU
Me istusime kolmekesi söögitoas: mina, 17-aastane pikka kasvu, kõhetu tumedapäine keskkoolipoiss Joryn Clark, minust kaks aastat noorem õde Sabrina ja meie lennudišpetserist ema, kellel oli vaba päev ehk siis kodutööde päev. Õigemini, istusime vaid mina ja õde, ema tõi meile lõunasöögi ette ja askeldas köögis edasi. Lihatükki lõikudes julgesin näiliselt ükskõikselt küsida seda, mis oli mind juba päevi painanud:
"Ema, kas me oleme tegelikult ka atlantikud?"
Ema käes olnud taldrik libises ta sõrmede vahelt ja purunes põrandal. Ta muutus näost kriitvalgeks ning kobanud kiiresti tooli järele, istus laua otsa ja oli tükk aega hingeldades vait.
"Ema, mis sinuga on? Kas sa oled terve?" hüüatas Sabrina ärevalt ja tormas ema juurde.
"Minuga on kõik korras!" rahustas ema mu õde. "Lihtsalt see Joryni küsimus tuli liiga ootamatult. Kellelt sa sellest kuulsid?" küsis ta seejärel minult.
"Alissa Dominic`ilt, kui sa tead teda!" vastasin ma. "Ta võttis minuga ühendust, et koos seda Shelani tüdrukut aidata. Edasi tuligi see jutuks."
"Ah sina oled siis juba selliste asjadega seotud!" nentis ema nukralt. "Oleksin pidanud teile varem kõigest rääkima, siis oleksid sa selleks valmis olnud!"
"Inimesed, mis siin toimub?" küsis õde arusaamatuses ja pahaselt. "Mis mõistujuttu te ajate? Kes on see Alissa ja kes on atlantikud? Ja mida sa oleks meile ammu pidanud rääkima? Seletage mulle ka ja täpsemalt!"
"Istuge, lapsed," ütles ema. "Ongi vist õige aeg vestelda."
Kui õde taas oma taldriku juurde maandus, alustas ema veidi nukral toonil:
"Te ju teate legendi Atlantisest? Manner või suur saar, mis vajus maavärina ajal hetkega vetesügavusse? Katastroofis hukkus väidetavalt kogu elanikkond. Tegelikult oli ka palju ellujääjaid: kalurid, kes olid merel, diplomaadid võõrastes maades, kaupmehed või muidu seiklejad, keda sel tunnil kodumaal polnud. Nad jäid alles ja hajusid siis mööda maailma laiali, sest oli ju vaja leida uus kodu. Osa neist kaotas teiste inimestega segunedes oma vere ja identiteedi, teised aga jäid omasugustega jätkuvalt suheldes Atlantise elanike geene edasi kandma. Neid võib praegu ära tunda täpikeste järgi kummagi silma võrkkestas, muidu on nad tavalised inimesed. Selliseid inimesi on maailmas kokku umbes poolteist miljonit ja nüüd on nad hakanud koonduma, omavahelist sidet otsima. Nad kutsuvad endid atlantikuteks."
"Kas see on legend või tegelikult ka on nad olemas?" päris õde.
"Jah, nad on olemas ja kolm neist on praegu siin köögis," vastas ema. "Meil kõigil on silma vikerkestas täpid."
Sabrina suu jäi pärani lahti. "Kas meie oleme Atlantise elanike järglased?" päris ta uskumatult.
"Jah, oleme," lausus ema. "Mina sain sellest teada 17-aastaselt oma emalt. Tavaliselt räägivad atlantikud oma lastele nende päritolu kohta siis, kui nood täiskasvanuks saavad või siis ka varem, olenevalt sellest, kas lapsed on selleks valmis. Selle üle tuleb vanematel endil otsustada. Mina tahtsin seda juba ammu teha, aga võtsin liiga pikalt hoogu ja kõik tuli iseenesest välja."
Mul oli üks küsimus. "Aga isa?"
"Tema ei ole atlantik ja ta ei tea sellest ka midagi. See oli minu ja nüüd on meie kolme saladus," ütles ema.
"Kas ma siis ei võigi tüdrukutele rääkida, kust ma pärinen?" küsis õde pettunult.
"Ei tohi," nentis ema. "Atlantikud on suur vennaskond või ordu, kes varjab oma päritolu. Isegi lähedased ei tohi seda teada, kui nad ise atlantikud pole, see kehtib ka meie isa kohta. Igal Atlantise päritolu inimesel on mingi Võime. Teie alles hakkate omi avastama. Kuna me oleme teistest inimestest erinevad, siis pole meil kusagil eriti ohutu olla. Leidub inimesi, kellele ei meeldi, kui keegi neist erineb ja seepärast sageli meiesuguseid tapetakse. On koguni olemas üks organisatsioon, kes seda korraldab, Vikerkaaresõdalased. Ei, te ei tohi kellelegi reeta, et olete atlantikud. Võib-olla saate nüüd aru, miks ma teid võitluskunstide treeningusse ja relvaklubisse saatsin. Te peate oskama enda eest seista."
Ma võdistasin õlgu ja õde tõmbus tõsiseks. "Lapsed, ärge nüüd pabistage," naeratas ema. "Esialgu ma ei näe kusagil ohtu, kuid valvas tuleb olla. Kas see Shelani tüdruk on ka üks meie hulgast?" küsis ta minult.
"Alissa arvates küll!" vastasin ma.
"Räägi, kes see Shelani tüdruk on!" nõudis õde minult.
"Tema nimi on Trina Cassidy ja temaga juhtus midagi hullu," selgitasin Sabrinale.
LANGENUD DEEMONITE OHVRIKS
Vancouverist lõunas asuv Richmondi linn sai oma linnalegendi, kui üks Shelani keskkooli populaarsemaid tüdrukuid langes räige rünnaku ohvriks. Keskkooli noored pidasid ühe poisi kodus oma tavalist pidu: noormehe vanemad olid ära ning see tõi peohuvilised mereäärsesse ilusasse majja, et seal vabadust nautida. Noored flirtisid, tantsisid, amelesid teise korruse tubades, jõid õlut ja kangematki alkoholi või siis ajasid lihtsalt omavahel juttu. Poiste pilgud jälgisid enamasti Trina Cassidyt. Sel tumedapäisel tüdrukul näis olemas olevat kõik, et olla õnnelik: neiu oli imeilus, tema must liibuv kleit rõhutas oivalisi kehakumerusi, lisaks oli neiu tark ja teravmeelne. Teised tüdrukud, kes sageli dieedi pärast paljust heast loobuma pidid, tundsid tema suhtes suurt kadedust, sest Trina võis süüa, mida tahes, kilosid talle ei lisandunud.
Polnud vist ainsatki noormeest, kes poleks unistanud tema käte vahel hoidmisest. Trina oli nende silmis tore ka sellepärast, et ta ei mõnitanud ühtegi tema vastu huvi tundvat poissi, kui too just labane polnud, vaid ajas igaühega meelsasti juttu, kui too teda vaid kõnetada julges.
Trinal oli üks omadus, mis mõndagi noort ärritas. Nimelt pidas neiu kõikvõimalikku müstikat narruseks ja siin ta piiri ei pidanud: ta naeris nende üle, kes lugesid horoskoope, uskusid teispoolsusesse või olid lihtsalt usklikud. Tüdruk oli põhimõtteliselt uskumatu, kuid tema uskumatus oli omajagu agressiivne, sarnanedes ateismiga.
Sel peoõhtul mängis elutoas telekas ja paljud noored vaatasid filmi "Helin". See lugu rääkis salapärasest videokassetist, mida vaadanud inimesi tuli seitsme päeva pärast tapma üks kummitustüdruk. Tüdrukud judisesid õudusest, peites eriti jubedate stseenide ajal silmad poiste rinnale või varrukasse. Trina aga oli oma sõiduvees: ta mõnitas filmi tegevust nii kuis jaksas. Viimaks viskas see ühel poisil üle. Kummaline oli see, et tegemist oli nohikuga, kes üldjuhul julgesid tüdrukut vaid kaugelt jumaldada.
"Trina, kui sa ei usu müstikasse, siis ole vähemalt vait," sõnas Timiks hüütud poiss. "Tead seda põhitõde: kui sa isegi arvad, et teispoolsust pole olemas, jäta alati üks protsent selle arvele, et järsku see siiski eksisteerib. Siis ei taba see tõdemus sind ootamatult, kui sa siiski midagi ebaloomulikku kohtad. Ja pole mõtet mõnitada isegi seda, mida sa jamaks pead, see võib tagasi tulla, nagu iga asi, mida sa teiste kahjuks teed."
Trina oli mõnevõrra purjus ja vaidles Timile ägedalt vastu. Viimaks sõlmiti kihlvedu: tüdruk võtab ühe vaasi ja viib selle kohe sel tunnil hirmuäratavasse Westerlingide majja. Neiul polnud muud võimalust kui kihlvedu vastu võtta, muidu oleks ta oma kartusega näidanud, et usub siiski kummitustesse.
Westerlingide maja asus peokohast umbes poole kilomeetri kaugusel. See oli vana kolmekorruseline tühjana seisev ja lagunev hoone, milles polnud juba kümmekond aastat keegi elanud. Päeval kolasid poisikesed küll majas ringi, kuid öösel hoidusid kõik sealt eemale. Väidetavalt olevat pimeduses maja akendes valguskuma nähtud ja sealt imelikke hääli kuuldud.
Trina lubas vaasi alumisel korrusel asuvale lauale panna ning järgmisel päeval koos Timi ja tunnistajatega sellele järele minna. Ta võttis vaasi ja astus julgelt uksest välja. Keegi ei uskunud, et ta kummituslikku majja julgeb minna, kõik arvasid, et ju ta hiilib tagasi ja keerab kogu loo naljaks. Pealegi hakkasid paljud noored tubadesse hiilima, et seal armatseda ning koosolijad arvasid peagi, et ju siis Trina kusagil oma poisiga samuti lõbutsemas on. Igal juhul otsima ei hakanud teda keegi.
Hommikul oli suurem osa noori lahkunud, väike allesjäänud seltskond asus pead parandama. Siis märkas Trina sõbranna Anya, et tüdrukut pole, tema jope ja käekott aga on alles. Kui kogu maja oli läbi otsitud, Trinat aga ei leitud, tuli kellelegi meelde öine kihlvedu. Noori haaras halb eelaimus, et neiu ongi Westerlingide majja läinud, kuid pole sealt naasnud.
Kaaslased tõttasid tüdrukut otsima. Majja jõudes kiljusid tüdrukud hirmust ja ahastusest, poisid aga ahmisid õhku. Teadvusetu Trina lebas alasti laual, kuhu ta oli vaasi asetanud ning kõik tema juures näitas, et neiu kalla oli vägivalda tarvitatud: ta huuled olid paistes, kael punaseid plekke ja keha verevalumeid täis. Algul näis noortele, et tüdruk on surnud, kuid Trina keha oma mantliga katnud Jonathan leidis siiski pulsi üles. Veel enne politsei ja kiirabi saabumist tuli tüdruk meelemärkusele, kuid ta oli kõige ümbritseva suhtes ükskõikne, vahtis vaid vaikides enda ette, suutmata kellegagi kontakteeruda.
Politsei ei saanud neiult mingit tunnistust, sest too vaikis tuimalt ja ükskõikselt. Teised noored oskasid vaid peol sõlmitud kihlveost rääkida. Kui politseiuurija sai meditsiinilise ülevaate, suutis ta vaid pead raputada: mitmed selles sisalduvad andmed olid ka arstidele arusaamatud.
Trina viidi vaimuhaiglasse, kus ta oli mitu kuud selles osavõtmatus seisundis, milles ta leiti. Siis hakkasid sündmused teises suunas hargnema.
TUTVUN ALISSAGA
Ma istusin pargipingil ja nosisin hamburgeri. Koolitunnid ja wado-ryu karatetrenn olid läbi, kuid koju ma minna ei tahtnud: minu arhitektist isa tegi koos kolleegiga mingit suurt projekti ja igasugune häirimine ajas teda närvi. "Nagunii on õde koos sõbrannadega seal ja kellele seda isa pidevat vaikusenõudmist vaja on," mõtlesin ma. Oleksin võinud küll oma tuppa sulguda, kuid muusikat poleks ma ikkagi lasta saanud ja see oleks olemise igavaks teinud.
Kui mulle lähenes kena ja seksikas kolmekümnendates naine, meenus mulle möödunud suvi, mil ma sain meheks. Käisime perega Kaljumägedes matkamas ja peatusime ühes motellis. Seal puhkas ka üks ärimees oma naisega. Sel seksikal naisel oli ilmselgelt igav, sest isegi puhkuse ajal rääkis mees pidevalt telefoniga või töötas arvutiga. Seepärast tuli tema abikaasa minu isa ja emaga tutvust sobitama.
Ema arvas algul, et see vamp tahab isale külge lüüa, kuid naisel olid plaanid hoopis tema pojaga, see tähendab, minuga. Kolme päeva jooksul korraldas see sekspomm mulle tõelise ilutulestiku: me seksisime kõikvõimalikes kohtades ja igasugustes poosides. Ma armusin sellesse naisesse meeletult, kuid mõistsin samas, et olin talle vaid seiklus: naine poleks iialgi oma rikka mehe kõrvalt lahkunud ja veel endast poole noorema mehehakatise pärast, kes talle peale seksi poleks midagi anda suutnud.
Tulin oma mõtetega tagasi tänasesse päeva ja märkasin siis, et mulle lähenev naine naeratas. Naeratasin talle kohmetult vastu ja pöörasin siis pilgu kõrvale, et mitte liiga uudishimulik näida. Suur oli mu imestus, kui kingade klõpsumine otse minu ees lakkas ja ma kuulsin lõbusat tervitust: "Tere, Joryn!"
Üllatunult vaatasin mind kõnetanud naist. Ta võis olla natuke üle kolmekümne, ta oli ilus, sale, moodsalt riides ja igati intelligentse olekuga. Naise paks tumepruun juuksepahmakas langes ta õlgadele, rohelised silmad sädelesid, meelas suu oli muigel.
"Ma.. kas te tunnete mind?" pärisin kohmetult.
"Muidugi. Joryn Clark, 17-aastane, West-Richmondi keskkool, elad Claytoni kvartalis isa, ema ja õega," luges naine naeratades ette. "Nagu näed, ma tean sinust mõndagi. Muide, mina olen Alissa Dominic, ametilt kinnisvaramaakler, aga mu amet pole oluline. Kas tohin su kõrvale istuda?"
Ma noogutasin, mõeldes samas ärevalt, mida see naine minult võiks tahta. Tema aga sättis ennast mugavalt pingile ja tegi kohe ettepaneku üksteist sinatada. "Ma arvan, et me hakkame ka edaspidi läbi käima, seega võiksime teineteisele sina öelda," pakkus ta.
"Ega ta mulle ometi külge löö?" mõtlesin järsku. Kena naine ja mul on möödunud suvest ja samalaadsest olevusest imehea mälestus. Tundsin, et punastan. Naine aga justkui luges mu mõtteid.
"Ei, ära arva, et otsin sinuga mingit intiimset lähedust," ütles Alissa muiates. "Oh, see ei tähenda muidugi, et sa poleks kena poiss, aga jah, olen sust poole vanem. Ma võtsin sinuga ühendust, sest mul on su abi vaja."
"Teie teenistuses!" sõnasin galantselt, mille peale naine naeratas ja küsis siis tõsinedes: "Kas sa selle Shelani tüdruku lugu tead?"
"Lugesin sellest ajalehest," vastasin ma ja lisasin ägestudes: "Ma tapaks need värdjad, kes talle seda tegid, oma käega maha!"
"Oi, kui tuline!" muigas naine. "Paraku on politsei nende leidmisega hädas, sest vägivallatsejatest pole jälgegi järele jäänud."
"Kust te.. sa seda tead?" pärisin ma.
"Mul on politseis tutvusi," kostis Alissa. "Paraku ei võta nad minu nõu kuulda ega taha uurida asja sellest aspektist, et miks tüdruk üldse sinna majja läks."
"Seal olevat olnud mingi kihlvedu, et kas tüdruk julgeb kummitavasse majja minna..." meenutasin ma.
"Just! Tüdruk, kes müstikasse ei usu, läheb sellisesse kahtlasesse kohta ja langeb nii hullu vägivalla ohvriks. Kas ei võinud mängus olla need, kellesse ta ei uskunud?"
Naine tundus mulle korraga vastumeelne. Ilmselt seetõttu, et ka mina teispoolsusesse ei uskunud. "Kas te... sa arvad, et mingid deemonid teda uskumatuse ja selle väljakutse pärast karistasid?" küsisin ma pahatahtlikult.
Naine naeris. "Kulla poiss, ma saan sinust aru, et sa sellist juttu ei usu. Aga kas sa tead, et paljud tõsiselt võetavad teadlased on hoiatanud, et inimesed peaksid olema ettevaatlikud, kui nad tahavad väljuda neist piiridest, mida me oleme vaid aju vasakut poolt kasutades ja üleloomulikku tajuvat paremat poolt lohakile jättes endale loonud? Miks näiteks arstid ei tunnista niinimetatud imearstide oskusi? Sellepärast, et nood lähevad tundmatut teed ja võivad teab mida ellu äratada! Kusagil on midagi, meie aga ei taha enamasti seda endale tunnistada. Võib-olla ongi õigem, kui me seda ei tee, aga kui see iseenesest meie ellu ilmub, tuleks sellega arvestada."
Alissa vaikis hetke. "Ma nägin politseis fotosid sellest tüdrukust. Sellisel kombel ei käiks ükski inimene, ka kõige kurjem, ühegi tüdrukuga ümber. Jah, ma olen veendunud, et ta langes deemonite ohvriks."
"Ja kuidas ma siis sind aidata saan?"küsisin ma skeptiliselt.
"Mitte mind, vaid toda tüdrukut. Sa ju lubasid temaga vägivallatsenud kasvõi tappa!" ütles naine võidukalt. "Tegelikult tahan ma, et sa läheksid talle külla."
"Sinna hullumajja? küsisin ma nördinult. "Ei, tänan, sellest ma loobun."
"Tüdruku mõistus on ohus," selgitas Alissa järsult. "Kui teda praegusest seisukorrast välja ei tooda, võib ta hulluks jäädagi. Tema aju on liigse pinge all. Mõistusele tulles seisab ta küll oma deemonitega silmitsi, aga siis saab teda ravida ja tema allasurutud emotsioonid saavad valla pääseda."
"Kuidas ma talle külla lähen, kui ma teda ei tunnegi!" ütlesin pahaselt.
"Tüdruku arst soovitas, et tema sõbrad võiksid sageli tema juures käia, et ehk tunneb ta nad mingil hetkel kuidagi ära," vastas naine. "Sina võid samuti sinna minna kui sõber."
"Mis emotsioonid võiks sel Trinal minuga seoses tekkida, kui ta pole mind näinudki!" pahvatasin ma nördinult.
"Ma ei tahagi, et sa teda elustaksid, tahan, et sa loeksid selle talle ette," ja naine ulatas mulle paberilehe. Sellel oli mingis võõras keeles kirjas kaks lauset, kummaski kuus sõna. Üritasin seda lugeda, kuid Alissa katkestas mind: "Ära seda valjusti loe. Vähemalt mitte esialgu. See on loits, mis peab aitama tüdrukul praegusest seisundist välja tulla."
"Loits?" küsisin ma uskumatult. Samas sähvatas minus kahtlus. "Aga kuidas ma tean, et see loits teda ära ei tapa. Mina olen siis seal ja kahtlus tüdruku tapmises langeb minule."
Naine naeris. "Siis on sul just nüüd õige aeg see valjusti ette lugeda. Ära karda, ma ei taha sulle halba," lisas ta minu kõhklemist märgates.
Keele koperdades lugesin ma teksti kõvasti ette. Esialgu näis, et midagi ei juhtugi. Siis aga oleks ma järsku nagu oma kehast lahkunud. Ma olin üürikese hetke mingi vanaaegses rahvast tulvil sadamas. Aga nägemus kadus ruttu ja ma justkui ärkasin taas pargipingil, Alissa mind muigelsui vaatamas. Kohe meenus mulle kõik eelnenu.
"Mis see oli?" pärisin ma veidi paaniliselt. "Kus ma vahepeal olin?"
"See oli loitsu mõju! See meenutas sulle ammust, ajalukku vajunud aega, millest oled sina osake. Kui sa Shelani tüdruku päästmise ära proovid, räägin sulle kõigest täpsemalt!"
"Olgu, olen nõus. Mida ma nüüd tegema pean?"
"Kõigepealt õpi loits pähe, et sa seda paberilt lugema ei peaks," vastas naine.
"Üks küsimus veel. Miks sa ise sinna ei lähe?"
"Sest sina oled selleks õige inimene. Minu aeg Trinaga rääkida alles tuleb."
KÜLASTAN VAIMUHAIGLAT
Järgmisel päeval peale tunde ootas Alissa mind kooli ees autos. Mul oli selja taga unetu öö. Mõtlesin pingeliselt selle peale, kuidas ma ikkagi sinna haiglasse lähen ja mis mind seal ootab. Üürikestel hetkedel, kui ma uinusin, nägin mingeid segaseid unenägusid, mis pidid justkui midagi tähendama, kuid millest ma midagi ei mõistnud.
Naine küsis kohe, et kas mul on isikut tõendav dokument kaasas. "Kõik Trinat külastavad inimesed registreeritakse, sest nede hulgas võib ka mõni tema vägistajatest olla," selgitas Alissa.
"Taga targemaks!" porisesin ma õpilaspiletit välja otsides. "Nüüd võidakse minus veel ka vägistajat näha."
Naine naeris taas. "No seda usun ma kindlalt, et sind keegi selleks ei pea."
Teel haiglasse küsisin Alissalt, mida ma peaksin tegema, kui loits tõesti mõjub. "Ma ei tea ette soovitada, tegutse vastavalt olukorrale. Ma usun sinusse, sa saad hakkama."
Kui ma haigla hoovi astusin, märkasin kohe mitut haiget, kes jäid mind kummaliste pilkudega jõllitama. Ühel jäi lausa suu lahti, teine kutsus mind malet mängima. Samas oli kohal õde, kes soovitas mul neist mitte välja teha. "Nad on ohutud," ütles ta ja juhatas mind registratuuri.
"Ma sooviksin külastada Trina Cassidyt," ütlesin matsakale õele, kes istus leti taga ja vaatas mind rangel pilgul.
"Kes te talle olete? Klassikaaslane? Sõber?" küsis ta.
"Pigem sõber, ma õpin tegelikult teises koolis," ja kui õde mind kahtlustavalt vaatas, katsusin asja valega siluda. "Me saime temaga kokku ühel treeningul. Tegelikult olen temasse veidi armunud... aga temal on keegi teine..."
"Isikut tõendav dokument!" põristas õde. Ulatasin talle oma õpilaspileti ja naine pani mu andmed ühte kaustikusse kirja. Siis kutsus ta teise õe, kes juhatas mind Trina juurde.
Kui me mööda koridori sammusime, kostusid kambritest võikad hääled. Keegi röökis, keegi halas, üks patsient luges valjult luuletust. Vaatasin arglikult suletud uksi ja kahetsesin, et olin Alissale järele andnud ja siia tulnud.
Õde peatus ühe ukse ees ja ragistas lukuga. "Sees on kaamera ja üks meie töötajatest jälgib kuvarilt kõigis kongides toimuvat. Tüdruk pole küll vähemalgi määral agressiivne, aga olge ettevaatlik ikkagi," ütles ta ja avas ukse. Ma sisenesin kambrisse.
Siis ma nägin teda. Pikas kitlis Trina Cassidy istus ühes nurgas naril, hoidis kätega konksus põlvedest kinni, toetas lõuga nendele ja vahtis enda ette. Ta nägi jube välja, kuid tema kunagist ilu võis siiski hoomata. Üle minu voogas kaastundelaine, mis oleks mu äärepealt nutma pannud. Nüüd teadsin, et olin siia tulles õieti teinud. Kambri uks kolksatas kinni ja ma istusin Trina kõrvale narile. Tüdruk ei liigutanudki.
"Tere, Trina! Sa ei tunne mind ja ma ei tunne sind, aga ma tulin sind aitama," ütlesin arglikult. Vastuseks oli vaikus. Mõistsin, et mu sõnad on kasutud. Meenutades päheõpitud loitsu, hakkasin seda vaikse häälega lugema. Kui ma lõpetasin, tundus, et sel polnud mingit mõju. Kui ma olin juba lootuse kaotanud, võpatas neiu järsku ja tõstis pea. Tema silmadesse ilmus tasapisi elu. Loits oli mõjunud.
Siis muutus tüdruku ilme kohkunuks. "Kes sa oled? Kus ma olen?" karjus ta paaniliselt.
"Rahu, Trina!" ütlesin ma. "Sa oled haiglas, ma olen su sõber ja ja tulin sulle külla!"
Neiu rahunes justkui veidi maha, aga ütles siis taas ägestudes: "Sa ei ole mu sõber. Ma ei tunne sind!"
"Jah, me pole varem kohtunud, aga ma kuulsin sinu lugu ja otsustasin sind vaatama tulla. Mu nimi on Joryn, olen West-Richmondi keskkoolist."
"Mis minuga juhtus? Mäletan mingit maja, mingeid koledaid tegelasi... nad tegid mulle palju liiga..." Järsku oli nuttev tüdruk minu juures, võttis mul ümbert kinni, surus end paaniliselt minu vastu ja soigus: "Ära lase neid siia... ma kardan... kaitse mind..."
"Ära karda, me ei lase neid siia, me kaitseme sind," rahustasin tüdrukut, teda oma embuses hoides ja tema juukseid silitades.
"Ma olin kusagil kaugel, siis aga kutsus keegi mu tagasi. Olid see sina? Muidugi see olid sina..." jutustas Trina rahutult.
Siis tulid kambrisse arst ja õde. Üllatuslikult võttis tüdruk nende tulekut rahulikult, ilmselt usaldas ta valgetes kitlites inimesi. Ta surus oma näo taas vastu minu õlga ning värises kergelt.
"Ta tuli tagasi?" küsis arst minult. Ma noogutasin, mille peale mees ütles vaikselt: "Tubli!" ja edasi tüdrukule: "Kullake, nüüd teeme sulle süsti, siis muutud sa veidi rahulikumaks ega näe hirmsaid unenägusid!" Ma imestasin, et neiu sellesse ettepanekusse usaldavalt suhtus. Kui teda süstiti, ütles Trina mulle: "Ära mine mu juurest ära!"
"Ma ei lähe kuhugi!" lubasin ma ning järgmisel hetkel vajus tüdruk mulle otsa ja jäi magama.
"Nüüd magab ta oma kümme tundi. Me viime ta siit ära palatisse," selgitas arst. Kui õde kanderaami kohale lükkas, võtsin ma Trina sülle ja asetasin raamile. Ta sõidutati palatisse.
"Kuidas sul see õnnestus?" päris arst. "Sa ei olnudki eriti kaua tema juures, kui tüdruk juba mõistusele tuli."
Ma valetasin, et ilmselt tundis Trina mind ära. "See on hea, et temaga muutus toimus. Nüüd saame teda ravida," arvas arst.
"Kas ma tohin edaspidi helistada ja uurida, kuidas tal läheb?" küsisin arglikult.
"Aga muidugi. Ütlen su nime valvelauda edasi, siis saad infot tema seisundi kohta. Ja paari päeva pärast võid tüdrukut vaatama tulla. Aga helista ennem ette."
Kui ma Alissa auto juurde läksin, küsis ta mu nägu silmitsedes rahulolevalt: "Näen, et loits tegi oma töö." Ma noogutasin, pisarad kurgus.
"Istu autosse, ma räägin nüüd sulle sinu päritolust," kutsus Alissa. Ta jutustas mulle atlantikutest.
RÄÄGIME ASJAD SELGEKS
Olin paar päeva rahutu, meenutades kõike Shelani tüdruku ja Alissaga seoses juhtunut. See oli midagi uut ja vapustavat minu elus. Kolmandal päeval helistasin haiglasse ja küsisin Trina seisundi järele.
"Kes te talle olete?" küsis valveõde. "Me tohime infot ainult tema lähedastele anda."
"Mu nimi on Joryn Clark ja Trina Cassidy arst ütles, et mulle antakse igakülgset teavet," vastasin ma.
"Oodake, ma kutsun valvearsti," ütles õde. Mõne aja pärast võttis arst toru.
"Trina Cassidy seisund paraneb, kuid ta näeb endiselt juhtunust košmaare," rääkis mees. "Tegelikult võite talle külla tulla, ta on teie järele küsinud."
Seekord ma Alissat ei kutsunud, vaid sõitsin haiglasse motorolleriga. Mind juhatati üksikpalatisse, kus lebas kahvatu ja haiglane tüdruk. Ta näis siiski tunduvalt elurõõmsam, kui meie esimesel kohtumisel.
"Tere, tundmatu võõras," tervitas Trina mind punastades. "Istu mu voodiservale." Ta vaatas mind kaua aega uurivalt.
"Ma tean kindlasti, et me polnud varem tuttavad," ütles ta siis. "Kuidas sa siia sattusid? Mida sa tegid, et ma sellest koomalaadsest seisundist välja tulin? Ma mäletan, et olin justkui kusagil ära, kuulsin siis Kutset ja tulin tagasi. Ärkasin siin haiglas ja sina olid mu juures."
"Kas juhtunu häirib sind ikka veel tugevalt?" üritasin juttu mujale viia.
"Jah, ma magan ainult rahustite mõju all, muidu näen hirmsaid unenägusid," vastas neiu ja mulle näis, et ta puhkeb kohe nutma. "Need tegelased seal majas olid nii hirmsad, nad nautisid mu piinu, nagu ehtsad deemonid," võdistas Trina õlgu.
"Sinu loost teavad paljud ja ma tean, et mõnedki arvavad, et sa sattusidki deemonite ohvriks," üritasin kaude talle selgitada. "Et nad tegid sulle liiga, sest sa ei uskunud igasugu vaimudesse ja veel mõnitasid neisse uskujaid."
"Ega sina ometi teispoolsusesse usu?" küsis tüdruk rahutult.
"Ei usu, aga.... Ma jätaksin ikkagi mõne protsendi selleks alles, et nad võivad olemas olla..." vastasin ettevaatlikult.
"Seda mõne protsendi juttu olen ma varemgi kuulnud!" ägestus Trina. "Kes sa ikkagi oled? Mida sa varjad? Mul on tunne, et sina olid see, kes mind tagasi kutsus! Sa ei ole ilmaasjata siin! Räägi kõik välja!"
Ma alistusin. "Hea küll, ma räägin. On üks naine, Alissa, kes otsis mu üles ja palus sind külastada. Ta õpetas mulle ühe loitsu, mida pidin sulle ette lugema. Ma usun, et see loits kutsuski sind tagasi."
Tüdrukul oli kohe palju küsimusi. "Kes see naine on? Ega ta ole üks nende hulgast, kes mulle liiga tegid? Miks ta just sind saatis ja ise ei tulnud?"
"See naine pole kohe kindlasti nende deemonite hulgast. Julgen sulle väita, et ta tahab tõesti sind aidata ja tal on selleks põhjused. Ta räägib kogu loo sulle ise, kui sulle külla tuleb. Loits aga on mulle tundmatus keeles, kaks lauset ja kaksteist sõna," rääkisin neiule.
"Mis põhjused tal mind aidata on? Miks ta mind siis ei aidanud, kui mulle liiga tehti? Millal ta siia tuleb?" jätkus küsimustesadu.
Andsin taas järele. "Kui sa mulle silma vaatad, siis näed sa mu vikerkestal täpikesi. Sinu silmades on sellised samuti olemas. Kas keegi su vanematest pole sulle midagi rääkinud atlantikutest, kunagise Atlantise elanike järeltulijatest? See päritolu ühendab mind, sind ja Alissat ning sellepärast saatis Alissa ka mind siia. Atlantikud püüavad alati üksteist aidata," seletasin ma, olles kindel, et ta mind ei usu.
"Jumal küll, seda on minu jaoks palju," oigas Trina. "Alles ma ei uskunud midagi sellist ja nüüd jookseb kõik kokku — deemonid, Atlantis, loitsud... Ma ei taha sellest enam midagi kuulda. Mine ära ja ära kunagi enam mulle külla tule. Ma ei taha sind enam näha!"
Ma tõusin voodist. "Aga Alissa?" küsisin ma masendunult. "Kas saadan ta siia?" Ta selgitab sulle..."
"Ei!" tüdruk lausa karjatas. "Jätke mind rahule!"
Järsku tuli mulle üks mõte. Vaikse häälega lugesin ette selle loitsu, mida Alissa oli mulle õpetanud. Trina silmadesse ilmus hämmeldus, ta vajus justkui mingisse lummusesse, et kohe jälle ärgata. Mind nähes ja ära tundes karjatas ta: "Mis see oli? Mida sa minuga tegid?"
"See oligi loits, millega ma sind tagasi tõin!" selgitasin vaikse häälega. "Mulle mõjus see samamoodi! Nägid sa mingit linna? Sadamat? See ongi Atlantis!"
"Ma olin mingis lossis!" rääkis tüdruk erutatult. "See on siis tõsi!" Kohe aga tuli palatisse õde, kes oli häälte valjenemist kuulnud ja palus mul lahkuda, Trina olevat liiga ärritunud.
Kui hakkasin ära minema, haaras neiu mul käest. "Las ta tuleb mulle külla!" palus ta sosinal.
"Üks jutt veel — ära räägi politseinikele, et sind mingid deemonid piinasid. Ütle, et need olid tavalised inimesed, nii pääsed siit kiiremini välja. Alissa ütleb, et politsei ei saa sind aidata, sa pead tulevikus ise nendega arved klaarima, sest korrakaitse käed lihtsalt ei ulatu nendeni," seda sosistanud, pigistasin ma Trina kätt, millele too samaga vastas.
Haiglast väljudes helistasin Alissale. "Ta ootab sinu külaskäiku!" teatasin lühidalt.
PÕLETAME MAJA MAHA
Alissa ei võtnud kaua minuga ühendust ja ma hoidusin ka ise Trinat külastamast. Ma ei teadnud ju, kas ja kuidas ta võiks mind vastu võtta. Tegelikult ma mõtlesin neiu peale kogu aeg, kuid leppisin sellega, et minu osa selles loos on läbi. Neetud, see tüdruk on niiiii kena!
Ühel päeval otsis Alissa mind üles. "Trinaga on kõik korras," teatas ta. "Tüdrukul on küll oma deemonitega, õigemini mälestustega neist, tegemist, aga muidu on ta igati kombes. Koolikaaslased käivad tal külas ja varjatud ebamugavustundest hoolimata suhtlevad nad nagu varemgi. Oma poisiga lõpetas Trina küll kõik ära, aga eks see ole ka arusaadav. Varsti saab ta haiglast välja ja siis alustan ma tema õpetamist, ennekõike enesekaitset."
"Tegelikult tahtsin ise teda õpetada," sõnasin arglikult.
"See pole hea mõte," arvas Alissa. "Ta meeldib sulle ja trenni tehes tuleb teil paratamatult füüsiliselt kokku puutuda, aga see pole ilmselt see, mida vägistamise üle elanud tüdruk tahaks. Sa saad ju aru, eks?"
"Kas sa oskad siis võitluskunste?" pärisin ma, mille peale naine võttis vilunult sisse võitluspoosi. Siis aga hakkas ta uuesti rääkima:
"Me peame sinuga ühe riskantse ja seadusvastase asja ette võtma. Westerlingide maja tuleb maha põletada."
"Midaaa?" venitas ma kohkunult.
"See on Trina huvides," selgitas Alissa. "Ta hakkab kindlasti küsimustele vastuseid otsima ja läheb varem või hiljem sinna majja, kus kõik juhtus. Seal aga on deemonid ilmselt endiselt kohal."
"Millal me läheme?" pärisin ma.
"Me peame minema päeval. Siis on küll palju rahvast liikvel ja tuletõrjujad võivad ruttu pärale jõuda, aga deemonid magavad siis või on varjul oma pimedates urgastes," selgitas Alissa. "Öösel saavad nad meie vastu tegutseda, meid tappa, või siis põgeneda, aga päeval teevad tuli ja päikesevalgus oma töö. Nad on meie jaoks üliohtlikud — sind nad ilmselt piinaksid ja tapaksid, aga minuga läheks samamoodi, nagu Trinaga."
"Millega me maja põlema paneme?" küsisin ma, mille peale naine kostis, et see jäägu tema mureks.
Leppisime kokku järgmiseks hommikupoolikuks. Olin veidi närvis, sest nende aktsioonide pärast hakkas mul õppetöö kannatama.
"Ma aitan sul järele õppida," ütles Alissa justkui minu mõtteid aimates. "Selle asja peame lihtsalt ära tegema, sest Trina lastakse varsti koju."
Järgmisel päeval naisega kohtudes olin hämmastunud: Alissal oli seljas sportlik kostüüm, mis rõhutas kutsuvalt tema kehakumerusi. Minu pilku märgates kamandas ta: "Poiss, pööra pilk kõrvale!" ning hakkas samas naerma: "Joryn, ma võtan asja ikka nii, et sa oled minust poole noorem, aga unustan, et sa oled mees ja veel eas, kus hormoonid möllavad. Vaata aga, mul pole kahju!"
Jätsime auto sellisesse kohta, kus tema parkimine kellelegi väga silma ei torganud, ja hakkasime pikki madalat hekki Westerlingide maja poole hiilima. Enne seda võttis Alissa pagasiruumist kaks seljakotti ja ulatas ühe mulle. "Seal sees on bensiinikanistrid," selgitas ta.
Maja juurde jõudes vilistas mu kaaslanna tasakesi. "Väga hea, meile jääb vähem ringihulkumist,"lausus ta kinnilöödud akendele ja ustele osutades. Kontrollisime siiski, kas kõik sissepääsud on kindlalt kinni, kuigi oli teada, et pärast Trinaga juhtunut hoidusid poisikesed majast eemale. Siis võttis Alissa taskust muukraua ja poole minuti pärast avanes üks väike kõrvaluks tasase kriginaga ning me hiilisime majja.
Tubades oli vaikne, kogu sisutus oli kaetud tolmuga ja päikesekiired tungisid mingitest pragudest sisse. Majas valitses mingi rõske, jube ja pahatahtlik õhkkond, mis ajas meilegi hirmu peale.
"Nad tunnetavad, et keegi tuli majja," sosistas ärevil naine mulle. "Ära mine pimedatesse kohtadesse. Hakkame ruttu peale ja laseme siis jalga."
Kummaski seljakotis oli kolm väikest kanistrit, mille sisu me tubadesse laiali kallasime. Siis võttis Alissa oma kotist klaaspudeli ja lennutas selle esikust keldrisse suunduvast trepist alla pimedusse. Kostis puruneva klaasi klirin ja siis õel sosin, mis tarretas me liikmeid. Alissa paiskas jalaga ümber viimase bensiininõu ja süütevedelik hakkas alla keldrisse nõrguma.
"Laseme jalga. Kui bensiin selle pudeli sisuni jõuab, toimub plahvatus," ütles naine rutuga. Tormasime uksest välja ja oleks äärepealt ühe koeraga jalutava mammiga kokku põrganud. Õnneks oli vana naise tähelepanu hetkel suunatud mujale ja me jõudsime heki kaitsvasse varju lipsata. Siis kostis väike, avaneva šampusepudeli pupsatuse moodi kõlav plahvatus ja maja akendest paiskusid välja kõrged leegid. Mõne hetkega oli alumine korrus laustules ja see levis ülespoole. Koeraga naine jooksis juba koos kahejalgse sõbraga karjudes maja juurest minema.
Mõne minuti pärast istusime juba autos. Kuskilt kostis tuletõrjeautode sireene.
"Korda läks!" ütles veidi kaame Alissa.
Õhtustes uudistes rääkis diktor ka Westerlingide maja põlengust. "Tegu on ilmselt süütamisega," arvas teadustaja. "Maja põles maani maha. Politsei välistab võimaluse, et maja süütas neiu, kelle kallal seal mõne kuu eest vägivalda tarvitati, sest ohver viibib veel kinnises raviasutuses. Küll aga võisid seda teha tema sõbrad. Uurimine jätkub."
Ma tundsin endal ema pilku. See oli ärev ja murelik, kuid ta ei öelnud midagi.
Magama heites meenus mulle see õel, aga samas valuline sosin, mis kandus minu ja Alissani hetkel, kui maja oli juba leekides. Ma ei usu, et tavaline inimene oleks seda tunnetanud, aga meie kuulsime seda. Westerlingide majas said otsa seal redutanud deemonid.
Trina naases koju kaks päeva pärast põlengut ja hakkas kohe koolis käima.
MEIST SAAB PAAR
Edasi loksus mu elu tavalistesse rööbastesse. Käisin jätkuvalt koolis, sain oma hinded korda ja treenisin aktiivselt võitluskunstides, sest miski oht näis musta pilvena meie peade kohale kogunevat. Alissa saatis mulle aeg-ajalt elektronkirju, kuid need olid lakoonilised. Sain aru, et Trina treenib hoolega oma võitlusoskusi ja on hämmastavaid tulemusi saavutanud. "See tüdruk on tõeliseks võitlejaks saamas!" lugesin ühest kirjast.
Kord eksis Alissa oma õpetuse vastu või tegi seda meelega, igal juhul sain teada, et: "Trina küsib üha sagedamini sinu järele. Mis ma talle ütlen?"
Ühel päeval panin tundidest poppi ja sõitsin autoga Shelani keskkooli. Jõudsin sinna just lõunavaheajaks. Osa õpilasi einetas ilmselt koolisööklas, osa aga pidas kooli ees murul omamoodi piknikku, nosides kaasavõetud einet. Paljud vaatasid mind huviga, olin ju võõras nägu, kuid samas kubisesid Richmondi koolid võõrõpilastest ja tundmatuid koolikaaslasi võeti loomulikuna. Trinat aga ei silmanud ma kuskil. Ta oli kas sööklas või tegeles kusagil õppimisega või puudus üldse koolist. Nii arvasin vähemalt mina. End lahkuma sättides aga märgasin järsku otsitavat tüdrukut.
Trina tuli kolme sõbrannaga mööda kõnniteed minu poole. Ta oli meie viimasest kohtumisest saati väga muutunud: neiu oli enesekindel, rahulik, ta naeris ja naljatas. Tüdruk oli taas imekena, temas polnud jälgegi sellest rusutusest, mida ma tema juures viimati olin näinud.
Siis silmas Trina mind. Ta muutus näost kahvatuks, pillas käes olnud õpikud ja hakkas imestunud sõbrannadest välja tegemata minu poole tulema. Neiu jäi minu ette seisma ja vaatas mulle otse silmadesse.
"Sa tulid!" ütles ta vaevukuuldavalt. "Ma ootasin sind!" ja ta võttis mu kätest kinni. Trina näos oli valulik-õnnelik ilme. Ma mõistsin, et tema puhul tuleb rääkida just seda, mida ma mõtlen.
"Ma igatsesin su järele!" sosistasin ma tüdruku silmadesse vaadates.
Sel hetkel köhatasid meile järele jõudnud tüdrukud ja naeratav Trina pöördus mu kätest lahti laskmata nende poole. "Saage tuttavaks, see on Joryn," tutvustas ta mind. "Ta on West-Richmondist ja tema on see, kes haiglas mu sellest koomast välja tõi." Tüdrukud tervitasid mind kohmetult ja tutvustasid ennast.
"Me läheme Joryniga jalutama," ütles Trina teistele. "Järgmisse tundi ma ei tule. Öelge õpetajale, et pidin arsti juurde minema." Vastust ootamata vedas ta mind endaga kooli territooriumilt minema ja kui me olime pargist väljas, suudles neiu minu üllatuseks mind tugevalt, nõudlikult ja näljaselt. Ma vastasin samaga, hoides teda õnnest segasena käte vahel.
"Alissa ütles, et teie põletasite Westerlingide maja maha. Kas see oli minu pärast?" küsis neiu, kui me käsikäes edasi jalutasime.
"Jah!" kinnitasin ma. "Ta arvas, et sa pole veel valmis neile vastu astuma ja igaks juhuks panime majale tule otsa. Ja usu mind, Trina, me lausa tunnetasimeja kuulsime, kuidas deemonid tules ja päikeses hukkusid, ja kuigi see oli õudne, oli see ka tore."
"Ma ei suuda ära oodata, kunas saan nendega silmitsi seista ja nende vastikud näod segi raiuda," ägestus neiu. "Koos sinu ja Alissaga. Aga ma saan aru, et esialgu on selleks veel vara."
"Kuidas sul muidu läheb? Kodus? Koolis?" pärisin ma.
"Eks kõik püüavad teha nägu, nagu poleks midagi juhtunud, aga tagaselja ikka sosistatakse. Mõnede jaoks olen ma ise süüdi, et sinna majja läksin. Nagu oleksin ise endale õnnetuse kaela tõmmanud. Kodus... on ka jama. Mu vanemad on mõlemad atlantikud, aga nad ei taha seda olla, eriti isa. Ta arvab, et minuga juhtunu on meie päritoluga seotud ja ütleb, et kui saaks, laseks ta meil kõigil vereülekande teha, et Atlantise verd meist välja saada. Ma üritan talle ikka selgeks teha, et kõik see on toimunud ja midagi enam muuta ei saa, aga ta on hakanud mind pidevalt kontrollima. Mul on raske aeg, aga õnneks ei keela isa mul võitlemist õppida. Ta tunnistab, et see oskus pole ülearune, kuigi see talle ei meeldi. Ahjaa, oma poisi Matti jätsin ka maha."
"Sa ei armasta teda enam?" küsisin ma põksuva südamega.
"Armastan, aga mitte nii, nagu varem," vastas Trina. "Ma armastan teda nagu head sõpra, kellega oleme lapsest saati tuttavad. Me ei saaks enam intiimselt lähedased olla, Matt on kogu aeg nagu pinges. Talle meenub minuga juhtunu ja see ei lase tal normaalselt olla. Ei, ma armastan kedagi teist," tüdruk jäi seisma ja pöördus taas minu poole. "Ma mäletan hetke, kui ma tagasi pöördusin... kui sina mu tagasi tõid. Ehmusin algul, sest ma ei tundnud ju sind, aga pärast oli mul sinu juures niiiii turvaline olla, et lausa valus hakkas. Pärast neid deemoneid lihtsalt üks poiss, kes mind aina kallistas..." Trina silmis helkisid pisarad. Ma suudlesin teda.
"Me oleme ju nüüd paar?" küsis Trina suudlust katkestades. Minu huuled kinnitasid seda. Neiu surus end minu vastu, püüdes oma rindade ja puusade survega mind veelgi teda ihalema panna.
Mõne päeva pärast koju naastes tabas mind eriline üllatus. Esikus jopet varna riputades kuulsin elutoast kahe naise häält. Üks oli ema ja teine... minu uksele ilmudes pöördus minu poole naeratav ja sädelev Trina. Nad olid emaga lobisenud nagu kaks sõbrannat. Nüüd tuli tüdruk nõtke sammuga minu juurde ja suudles mind häbenemata otse huultele.
"Olgu, lähen nüüd, teil on vaja kahekesi olla," ütles ema ja lahkus toast. Auto mürin osutas, et ta sõitis kuhugi minema. Me läksime Trinaga minu tuppa.
Pärast minu voodi segiaelemist läksin kööki neiule mahla tooma. Minu naastes lebas Trina ihualasti voodis, täidlased rinnad vastu tekki surutud, imekena tagumik püsti. Tema keha oli kui unistus.
"Tule siia!" sosistas õhetav tüdruk. Ma läksingi, ja kiiresti.
"Hoia seda tüdrukut, ta on iga temaga koos oldud minutit väärt," ütles ema mulle õhtul.
Paari päeva pärast, kui me Trinaga üliõnnelikult koos meie juurde jõudsime, leidsime eest mureliku ema, kes vestles Alissaga.
"Portlandis tapeti üks atlantikute pere — mees, naine ja kaks tütart. Me ei tea, kes või mis selle taga on, aga jõhkruse järgi otsustades teadsid tapjad, keda nad mõrvasid," ütles Alissa rahutult.
Ta rääkis meile atlantikute mässulisest tiivast. Nood olid kunagi oma minevikust lahti öelnud, nüüd aga taas orduga liitunud ja tahtsid võimu võtta, teistest üle olla. Oli alust arvata, et neil on sidemeid Vikerkaaresõdalastega.
JAIME TUELLI PÄEVIK
12. VEEBRUAR
Ärkasin täna telefonihelina peale. Kiire pilk kellale näitas, et lõuna hakkas kätte jõudma. Nii pikk magamine oli tingitud eelmise öö seiklustest baarides ja ööklubides. Mul polnud kusagile kiiret, mingid töötähtajad peale ei surunud ja seepärast lubasin endale enne telefonitoru haaramist klaasikese viskit.
"Ma kuulen!" ümisesin telefonisse, nautides suhu jäänud viskimaitset ja laia poissmehevoodi soojust.
"Tere! Kas ma räägin Jaime Tuelliga?" küsis noore naise õrn, pisut laulev hääl. See kõlas üsna seksikalt.
"Igastahes!" vastasin ma. "Kellega on mul au?"
"Mina olen Britany Campbell. Sinusugune majandusajakirjanik peaks mind vist teadma?" vastas naine naerdes.
Ma kargasin ärevuses voodis istukile. Otse loomulikult teadsin ma Campbellide majandusimpeeriumist ja seda edukalt laiendavast dünastiast. Pärast kolme poja ja nelja tütre isa, ärimees Bill Campbelli saladuslikku hukkumist Kaljumäestikus, kus tema eralennuk teadmata kadunuks jäi, olid lapsed peamiselt teemanditele orienteeritud ja põhikohaga Seattles asuva firma üle võtnud. Iga pärija vastutas oma osakonna eest — näiteks Britany Campbelli juhtida oli ehete tootmine ja müük, ning üllatuslikult noorem põlvkond ei kakelnudki firma juhtimise pärast, vähemalt mitte avalikult. Nad olid juhatuse etteotsa valinud vanema poja Joni ning ettevõtte edu näis olevat järjepidev. Muide, firma kiirele ülevõtmisele viidates levis kuulujutt, et lapsed ise olevat isa kadumise korraldanud, sest ei lennukit ega hukkunut ei leitud.
Britany Campbelli olin ma sageli näinud kõikvõimalikel majandusfoorumitel, kus ta sädelevalt ringi tormas, meeste päid segi ajas ja samas üllatavalt asjatundlikke kõnesid pidas. Naine oli hetkel vallaline, aga tema eraelu oli pidevalt meedia tähelepanu all.
"Aga muidugi tunnen ma teid!" vastasin aupaklikult. "Millega ma teie tähelepanu olen ära teeninud?"
"Noh, pole vist saladus, et te olete üks tuntumaid majandusanalüütikuid," vastas Britany Campbell. "Me oleme ammugi pere ringis arutanud, et peaks teiega lähemalt tutvuma ja ehk mõningates küsimustes ka koostööd tegema."
"Olen selle mõttega igati päri!" vastasin ma. "Alati teie teenistuses."
"Mis oleks, kui me kohtuksime homme kell 12 Oak Tree restoranis ja lõunataksime koos, teie ja mina!" küsis naine. Oak Tree oli üks kallimaid ja elegantsemaid kohti Seattles.
"Olen kohal!" vastasin ma. "Lõuna on..." "...meie kulul," lõpetas Britany Campbell. "Kui see teie mehelikkust riivab, siis luban, et kannan arve firma esinduskuludesse, ja näitan seda ka teile ette."
"Sel juhul olen nõus!" muigasin ma. "Homseni!"
"Homme siis ütleme teineteisele juba sina ning oleme lihtsalt Britany ja Jaime," pakkus naine enne kõne katkestamist.
Ma jäin mõttesse. Campbellide perekonna huvi minu vastu oli meelitav. Tegelikult olin ma üsnagi tuntud majandusajakirjanik, kelle analüüse ja prognoose ihkas avaldada iga Lääneranniku prestiizikam majandusväljaanne. Minu lood olid sisukad, asjatundlikud ja enamasti õiged, eksimuste korral aga oskasin ma alati leida neid nüansse, mis olid mind teelt kõrvale eksitanud. Ma teenisin oma laialdaste ja põhjalike teadmistega hästi, mul oli oma luksuskorter Seattle parimas rajoonis, kiiresti saavutatud tuntus ja helge tulevik. Aga oli ka mõnda negatiivset. Mõne kuu eest oli tabanud oma tüdruksõbra Gweni mind mu sõbraga petmast ja me läksime lahku. Aga eks see oli ka minu süü — olin tüdruku karjääriredelil ukerdades unarusse jätnud. Nüüd nautisin taas poissmehepõlve. Järgmise naise leidmiseni. Ehk on see Britany?
VAHEPEALNE MEENUTUS
Minu elu vapustavaim sündmus negatiivses mõttes oli mu ema surm, kui ma olin 17-aastane, peatselt 18 saamas. Mind lapsest saati üksi kasvatanud ema suri vähki, paljastades enne lahkumist kohutava saladuse.
Mäletan hästi toda päeva, kui ma haiglas viimast korda ema külastasin. Tema raviarst ütles, et surm saabub loetud tundide jooksul. Õnnetult läksin palatisse, kus surmavarjuna kõhn ja kahvatu ema lamas. Mind nähes libises üle ta näo naeratus, et siis taas tõsiseks muutuda.
"Istu, Jaime!" ütles ema. "Mulle on vähe aega jäänud ja ma pean sulle ühe hirmsa saladuse avaldama..." ta köhis vaevaliselt.
"Rahune, ema!" ütlesin ma ärevalt, kuid ema katkestas mind. "Tahan sulle tunnistada, et ma pole su tegelik, bioloogiline ema..."
Mu suu vajus jahmatusest pärani. "Ema, sa sonid, seda ei saa olla... või sa tõesti adopteerisid mu?"
"Veel hullem, ma röövisin su!" vastas ema.
"Ei-ei, ma ei usu sind, sa kahtlemata sonid!" hüppasin ma püsti, kuid ema ei lasknud mu kätt lahti ja ma istusin taas.
"Kuula mind ära!" palus ema ja ma tulin ta palvele vastu.
"See juhtus 27 aastat tagasi," alustas ema. "Minu elus tundus kõik tore olevat — olin 20-aastane, töötasin heas firmas tasuval sekretärikohal ja mul oli oma poiss-sõber, keda ma palavalt armastasin. Kõik muutus siis, kui jäin rasedaks. Algul mu poiss rõõmustas, kuid siis hakkas ta isarolli kartma ja jättis mu maha. Kirja teel. Kirjutas, et pole valmis lapsevanemaks saama, soovitas aborti teha, jättis mulle veidi raha ja kadus. Kogu mu maailm vajus kokku. Olin järsku jumala üksi, mu vanemad olid surnud ja sõbrannasid õieti polnud. Lapse otsustasin siiski alles jätta lootuses, et mu kallim ikkagi hakkab end isana tundma, naaseb, ja siis oleme üks kena pere. Aga pidev ahastamine ja depressioon viisid mu selleni, et tuli nurisünnitus ja ma kaotasin lapse. See oli minu jaoks viimane piisk karikasse ja ma tahtsin ennast tappa. Siiski ei jätkunud mul piisavalt südikust,et endale kätt külge panna.
Kord linnas üksi ringi uidates sattusin ühe erilise sündmuse pealtnägijaks. Üks uhke auto peatus valgusfoori punase tule all ja järgmisel hetkel avati tema vastas seisvast autost tuli. Paanikas inimesed pugesid ruttu varju, ka mina. Rünnatava auto juht tulistas vaenlastele vastu ja kuulide vingumist kuuldes tekkis mulle meeletu mõte tulejoonele joosta — juhuslikust kuulist pihta saades oleksin inimeste arvates surnud tulevahetuse, mitte enesetapu läbi, ja see olnuks ilusam lõpp. Kui aga kuulid mu ümber vopsima hakkasid, lõin araks ja varjusin. Siis kihutas ründajate auto minema, ilmselt arvasid nad, et töö on tehtud, sest ohver enam vastu ei tulistanud.
Ka mina tahtsin jalga lasta, aga siis köitis mu tähelepanu kuulidest sõelapõhjaks lastud auto tagaistmelt kostev lapse hääl. Juht oli verisena roolile vajunud ja ma pidasin teda surnuks. Tahaistmele kiigates nägin seal turvahällis paarikuist nutvat poisslast. See olid sina. Mingi meeletu mõtte ajendil haarasin hälli koos lapsega ja enne kui inimesed julgesid oma peidupaikadest välja tulla, olin ma sealt kadunud.
Alles kodus taipasin ma, millega olin hakkama saanud. Ma olin röövinud kellegi lapse! Aga sind tagasi viima ma ei kiirustanud, andsin sulle hoopis rinda ja hakkasin uudiseid jälgima. Seal räägiti küll tulevahetusest ja plahvatanud autost, kuid mingist hukkunud mehest või kadunud lapsest juttu polnud. Varsti jäi kogu see lugu kuidagi soiku, igal juhul sind ei otsinud enam keegi.
Mul oli üks sõbranna, kelle õde oli arst. Rääkisin neile loo ära ja palusin korraldada nii, et minu nurisünnituse kohta käiv info kaoks ja hoopis minu sünnitamine fikseeritaks. Algul see arst keeldus ja soovitas mul laps politseisse viia ning kõik üles tunnistada. Kui aga last ei otsitud ja sel naisel oli mingi asja pärast hädasti raha vaja, siis võltsis ta dokumendid ning ma sain ametlikult sünnitanud emaks. Olen seda siiani olnud. Ma armastan sind kui oma last, kuigi olen mõelnud, mida tunnevad su pärisvanemad ja millise elu juurest ma sind eemale viisin? Kindlasti oleksid sa rikas, sellele viitas see luksuslik auto, millest ma su võtsin, aga seda tulistamist arvestades ehk hoopis päästsin su millestki halvast. Kas sa andestad mulle?" ja ema surus mu kätt.
Muidugi ma andestasin. Sisimas teadsin, et see lugu polnud väljamõeldis. Pärast ema matuseid uurisin vanadest ajalehtedest järele, ja tõepoolest, selline sündmus oli toimunud! Aga otsad kadusid kusagil vette ja oma tõelisi vanemaid ma ei leidnudki.
Lõpeasin keskooli ja otsustasin kolledzisse minna. Valida oli politseiniku ja ajakirjaniku ameti vahel, sest neid kahte elukutset pidasin võimalikuks võtmeks oma päritolu selgitamisel. Valisin viimase, kuid isegi tollaste ajakirjanikega hiljem kohtudes ei suutnud ma millegi jälle saada. Lugu oli kuidagi summutatud.
Üksi läbi elu rabeldes pidin ma sageli põhjalikke majanduslikke arvestusi tegema, et hakkama saada. Selline arvestamine ja analüüs hakkas mulle meeldima, ma seedisin läbi palju majandusalast teavet, avastasin kokkulangevusi ja minust sai ühe tuntud väljaande selle ala ajakirjanik. Hiljem said mu artiklid enneolematu menu osaliseks, neid avaldati paljudes meediaväljaannetes ja nende eest maksti hästi. Minust sai tuntud majandusanalüütik.
13.VEEBRUAR
Kui ma Oak Treesse jõudsin, põrnitses portjee mind umbusklikult. Oma 27 eluaasta jooksul polnud ma veel saavutanud seda soliidset väljanägemist, mis on eakamatel meestel, ja too tegelane pidas mind valeks külastajaks vales kohas.
"Olen Jaime Tuell ja miss Britany Campbell ootab mind," naeratasin sundimatult. Muutumatu näoilmega portjee juhatas mu lauda. Mind tervitav noor naine naeratas võluvalt. Ta oli imekena ja ma märkasin paljude seal einestavate meeste kadedaid pilke. Britany silmitses mind uudishimulikult. Tema silmavaade ajas mind segadusse — see oli kuidagi poolehoidev, kuid mitte selline võrgutav, millega kenad naised neile meeldivad mehi vaataksid.
"Selline sa siis oledki!" naeratas naine, kui ma galantselt ta kätt suudlesin.
"Loodetavasti pole teie pettumus liiga suur!" kostsin ma. "Kõige hullem pole!" muigas mu kaaslanna.
Meie lõunaeine oli rikkalik ja maitsev. Vestlesime peamiselt majanduse hetkeseisust ja eriti teemanditurust. Siis Brita, nagu ta palus end kutsuda, naeratas ja ütles:
"Ma ei kahetse, et sinuga tuttavaks sain. Sa oled tõesti asjatundja. Tegelikult tahaksime sult teemanditööstuse analüüsi, mis sobiks ka avaldamiseks. Anname teile oma majandustulemuste aruande ja hangime ka nii koostööpartnerite kui ka konkurentide omad."
"See võib väga huvitavaks kujuneda," vastasin ma.
"Rääkige nüüd veidi endast," palus naine. "Ma tean su ajakirjanikutööst, aga mitte midagi su varasemast elust."
Olin sel hetkel nii elevil, et puistasin sellele meeldivale naisele südant, rääkides ka oma saladused välja. Minu jutu lõppedes oli Brita kuidagi tõsisem ja mõtlik, isegi veidi kahvatu. Ilmselt oli minu röövilugu talle mõjunud.
"Ära minusse küll armu!" sosistas Brita, kui me lahkusime restoranist. "Mul on keegi."
Sellest oli kahju, kuid ma ei kaotanud lootust.
Puutusime naisega veel palju kokku. Käisin nende büroos, kus vaatasime läbi aruanded ning tegime analüüse, tutvusin nende tootmisega ning sageli einestasime koos. Mind pani imestama, et kordagi ei kohanud ma seda Brita saladuslikku kedagit.
"Tead, aeg on sind minu vendadele-õdedele tutvustada," ütles Brita mulle märtsi esimesel päeval. "Meil on laupäeval firma juhtivtöötajate väike pidu või koosolemine. Sa oled sinna oodatud."
4. MÄRTS
Kui ma Jon Campbelli luksuslikku eramusse jõudsin, leidsin eest palju rahvast, kellest paljud olid juba heas tujus. Imekena ja seksikas Brita haakis ennast kohe minu käevarde ja hakkas kohalviibijaid tutvustama. Ennekõike sain tuttavaks tema vendade Joni, Timothy ehk Timi, Emmeti ning õdede Nora, Lizi ja Adrianaga. Kõik nad silmitsesid mind kuidagi veidrate pilkudega, kuid olid ülimalt sõbralikud ja vastutulelikud. Mingist vastumeelsusest hoolimata tundsin ennast nende hulgas hästi. Mulle tutvustati ka abielus olevate Campbellite abikaasasid ja lapsi.
"Me kasutame ise ka oma töös paljude analüütikute abi," selgitas firma eesotsas olev vanem vend Jon mulle usalduslikult, kui me teemandiäri üle arutasime.
"Sa siis pole eriti pereelu tunda saanud!" ütles Nora, kui me vestlesime nende vanematest ja pereväärtustest. Noorim õdedest Adriana üritas mu muusikamaitset välja selgitada. Tim lubas mulle minu poissmehestaatusest kuuldes kenasid naisi tuvustada, Emmet usaldas mulle oma armumiseloo ning Liz näitas vaadet ookeanile.
Panin varsti tähele, et Campbellide jaoks olin ma tähelepanu keskmes. Mitte keegi neist ei tõtanud mu juurest minema, kui saabus keegi uus tulija, keda oli vaja tervitada. Pigem kogunesid nad justkui spontaanselt minu juurde kokku.
Asi muutus veelgi imelikumaks, kui märkasin kord eemal seisvate ja omavahel pinevalt vestlevate Joni ja Nora pilke. Kuigi mõlemad vaatasid kohe kõrvale, mõistsin, et ilmselgelt räägiti minust. Tahtsin kõige selle kohta Britalt aru pärida, kuid selleks ei tulnud sobivat hetke. Sinnapaika küsimused jäidki.
Paar päeva hiljem läksin Brita kontorisse. Naist polnud kohal ja sekretär juhatas mu tema kabinetti. Oodates libises mu pilk üle naise laua ja ootamatult tabasin seal vedelevaid fotosid. Ühel neist oli kuidagi tuttav tegelane. Tõusin ja pilte enda kätte võttes taipasin, et need olid minust. Keegi oli mind mitmesugustes kohtades ja olukordades pildistanud.
Ma olin jahmunud. Kindlasti polnud neid pilte teinud keegi Campbellitest, vaid tõenäoliselt pildistas mind detektiiv. Aga milleks? Kas koostööpartneri tausta uurimine? Aga fotod oli liiga eraelulised... mis kurat toimub?!
Kui Brita sisenes, olin ma näiliselt rahunenud ja istusin toolil. Naine lükkas fotod nagu muuseas sahtlisse. Ilmselt häiris teda miski minu juures, sest minu ilmunud artiklist rääkides tabasin endalt sageli tema äreva pilgu.
"Kas sinuga on kõik korras?" küsis ta järsku.
Taipasin, kuidas vastama pean. "Lehetoimetaja tahab ruttu uut analüüsi ja ma mõtlen, kust alustada!" selgitasin, mispeale Brita rahunes. Minus aga mässasid küsimused.
16. MÄRTS
"Mis sinuga lahti on? Sa oled juba mõnda aega kuidagi imelik," küsis Brita täna minult, kui me istusime restoranis ja nautisime mereandidest õhtueinet.
Ma algul kohmetusin selle otsekohese küsimuse peale, siis aga vaatasin naisele julgelt silma.
"Mäletad, kui ma paari nädala eest sinu juures kontoris käisin. Usu mind, see juhtus täiesti juhuslikult, aga ma nägin su laual minust tehtud pilte. Kas te olete lasknud mind jälitada? Ja miks?" küsisin ma omakorda. Brita muutus näost valgeks. Nüüd oli tema kord kohmetuda.
"Seda ma kartsingi, et sa avastad jälgimise ja mul tuleb sulle selgitusi anda. Tegelikult kavatsesime seda koos kõigi vendade ja õdedega teha, aga nüüd langeb kõik minu õlule," ohkas Brita. "Eks sa taha vist selgitusi saada nüüd ja kohe?"
"Jah, paluks küll," vastasin. "Aga mida te mulle terve perega selgitada oleks tahtnud?"
Brita mõtles hetke. "Sa ju tead, et meid on seitse Campbellide last: mina, Jon, Liz, Tim, Nora, Emmet ja Adriana. Tegelikult sünnitas meie oma kaheksa last. Üks poiss oli veel, enne kaksikuid Emmetit ja Adrianat, aga ta jäi ühel hetkel kadunuks. Ta nimi oli Benedict ja kadumise hetkel oli ta kõigest neljakuune."
"Oi, mul on kahju!" ütlesin. "Aga mis see minusse puutub?"
Brita vaatas mulle otse silmadese. "Kuidas sa aru ei saa? Meie esimesel kohtumisel Oak Trees rääkisid sa, kuidas su kasuema võõra lapse ühest autost võttis. Tea siis, et see olid sina ja haavatud mees roolis oli sinu isa. Sa oled üks Campbellitest, Benedict Campbell." Naise silmis olid pisarad.
Mul lõi silme eest mustaks. Teadmine, et Brita on mu õde, valgus aeglaselt mu teadvusesse.
"See ei saa olla," vaidlesin ma nõrgalt vastu. "Olete te selles kindlad?"
"Jah, kõik klapib!" vastas Brita õnnelikult. "Sinu röövimise lugu klapib sellega, kuidas isa rünnati ja sind pärast enam autos polnud. Sa oled just niisama vana, kui meie kadunud vend ja sul on DNA sama. Usu mind, me oleme lasknud sedagi kontrollida."
"Aga... kuidas te mind leidsite? Ja miks mite varem?" küsisin ma erutatult.
"Su kasuema oli kõik nii korraldanud, et ükski niidiots sinuni ei viinud. Selle, et sina võid meie vend olla, avastasin mina siis, kui sa televisiooni majandussaates kaasa lõid. Sa oled oma vendadega väga sarnane. Pruukis vaid eradetektiiv palgata ja asjad hakkasid hargnema," selgitas Brita.
Võtsin ta käe. "Mis siis ikkagi 27 aastat tagasi juhtus?"
"Sa olid neljakuune, kui ema sinuga koos kodus oli, ja järsku teadvuse kaotas," jutustas Brita. "Teenija kutsus kiirabi ja ema viidi haiglasse. Sina jäid teenijaga koju, sest sind ei tahetud haige emaga kaasa viia. Siis tuli isa koju ja kuulnud, mis emaga juhtus, võttis sinu hälliga kaasa ja sõitis ema juurde haiglasse. Kui ta ühe ristmiku all pidama jäi, avati tema auto pihta tuli. Ilmselt sattusid need mehed juhuslikult talle peale, sest tegemist oli vastutuleva autoga, ja nad ei võinud teada, et isa sõidab haiglasse. Igal juhul otsustasid nad isa tappa..."
"Pea, pea..." segasin ma vahele. "Miks taheti isa mõrvata?" Mu peas vilksatas üks vastik mõte. "Ega Campbellid ole... millegi sellisega seotud?"
Õde naeris. "Meie isa polnud mingi ristiisa! Aga see on teine ja pikem jutt. Ütleme nii, et tegu oli võimumängudega. Meie vastased olid samuti rikkad ja vägevad ning mingil ajal peeti atendaati otstarbekamaks kui läbirääkimisi."
"Räägi edasi!" palusin ma.
"Isa tulistas neile meestele vastu, aga sai raskelt haavata ja kaotas teadvuse. Mõrtsukad arvasid, et ta on surnud ja sõitsid minema. Sina olid tagaistmel ja nad ei teadnud sust midagi. Siis võttis see naine, sinu kasuema, su kaasa. Meie inimesed jõudsid küll üsna ruttu kohale, võtsid isa autost välja, ja viisid ta samuti haiglasse, lastes auto jälgede segamiseks ennem õhku. Keegi ei osanud sel hetkel oletada, et ka sina olid autos olnud. See tuli hiljem välja. Politsei ja meediani asi ei jõudnud, sest isal oli võimu kõige summutamiseks. Esialgu arvasid vanemad, et meie vaenlased võtsid sinu pantvangiks kaasa. Läbirääkimistel aga selgus, et sinu autosviibimine oli neilegi üllatuseks. Rusudest ei leitud sinust jälgegi ja nii sai kogu loost müsteerium. Uurimisest ja kohaleolnute küsitlemisest hoolimata polnud keegi näinud, kuidas see naine su ära viis ja sai jäid lihtsalt aastateks teadmata kadunuks."
"Oh issand!" oigasin ma. Siis aga tekkis mulle uus küsimus. "Mis nüüd edasi saab?"
"Sa oled üks Campbellitest ja meie kõigi otsus on, et sa tuled peresse," vastas Brita õrnalt.
"Aga nimi?" pärisin ma. "Kas olen nüüd Benedict Campbell?"
"Noh, nime üle otsustad ise. Sa võid jätta senise nime, võtta ristinime või neid omavahel sobitada, näiteks Jaime Benedict Campbell-Tuell. See on sinu otsustada."
"Nii et oma isa ja ema ma ei näinudki!"ohkasin ma. "Kahju, oleksin nendega kohtuda tahtnud."
Brita kõhkles veidi. "Tegelikult võid sa nendega peagi kohtuda..."
"Mis, nad on elus?" pahvatasin ma küsimuse. "Aga minu teada jäi ju isa kaotsi ja ema on surnud!?"
"Eee..." venitas Brita. "Ütleme nii, et nende kadumine oli vajalik. Nad on kindlas kohas. Ja üldse, Jaime, meie päritolu on üks pikk ja segane lugu..."
SAMAL PÄEVAL BRITA KORTERIS
Ma jalutasin Brita korteris ringi nagu puuri aetud loom, sest mu õde vahetas riideid ja oli mind elutuppa ootama jätnud. Korter oli luksuslikult sisustatud: täispuidust mööbel, mis tundus juba väga vana ja heade meistrite tehtud olevat, üsna kallid maalid seintel ja hinnalised lauanõud baarikapis. Oleksin muidu seda kõike huviga uurinud, aga mu peas mässasid muud mõtted. Naist ära ootamata võtsin kapist karahvini viskiga ja kallasin endale tubli klaasitäie.
"Õige, viski teeb sulle praegu head," naeris Brita. Tal oli seljas lihtne kodune kleit, mis sobis talle kogu lihtsuses imehästi. Ütlesin talle seda ja õde naeratas. Ta kallas omale martiinit ja istus minu vastas asuvasse tugitooli.
"See, mis ma nüüd sulle räägin, on uskumatu ja sa pead mind ilmselt segaseks," alustas Brita taas. "Aga eks su vennad-õed kinnitavad kõike seda ja loo paikapidavust saan sulle ka ise demonstreerida, kui vanemate juurde sõidame.
Tead sa, meie suguvõsa on pärit... ei, mitte "Mayflowerilt," vaid veel kaugemalt. Me oleme Atlantise asukate järglased..." Õde jäi mulle otsa vaatama, nagu püüdes aru saada, kuidas ma sellele teadmisele reageerin. Ma olin veel hullemini jahmunud, kui oma Campbellite päritolust teada saades. Ei, see asi läheb üle mõistuse! Rüüpasin viskiklaasi tühjaks ja kallasin juurde.
"Kas ma jätkan?" küsis Brita ja rääkis siis edasi: "Väidetavalt vajus Atlantis määvärina tagajärjel loetud minutitega merepõhja, aga ka pääsejaid oli palju, peamiselt need, kes olid hetkel kodumaast eemal. Neil tuli võõrsile jäädagi. Paljud jäid omavahel sidet pidama ja nad moodustasid vennaskonna, mis on eksisteerinud läbi suurema osa inimkonna teadliku ajaloo, kuigi näiteks inkvisitsiooni ajal olid atlantikud, nagu nad ennast nimetavad, ühed õelamalt tagakiusatud. Vatikan ei teadnud täpselt, kellega tegu on, kuid nad hoomasid, et me oleme võõrad. Ühesõnaga Campbellid on samuti atlantikud ja esmaseks tõestuseks olgu... vaata mulle silma!" Õde nihutas oma kauni näo mulle lähemale. Ma olin lõplikult sõnatu, nähes tema silmade võrkkestas täpikesi tantsisklemas.
"Sul on võrkkestas samasugused täpid, nagu kõigil atlantikutel. Vaid atlantikud ise näevad neid, tavainimesed, ka silmaarstid, täppe ei näe. Nii tunneme üksteist ära," selgitas Brita ja millegipärast ma uskusin teda.
"Meiesuguseid on vähe, mõni miljon ehk, aga me hakkame üle maailma organiseeruma. Paraku jah, meiesuguseid jahitakse, sealhulgas ka mõned katoliiklikud organisatsioonid, ning me oleme sunnitud ennast kaitsma."
"Kas meie isa ründas ka mõni selline organisatsioon?" taipasin juba küsida.
"Ei, need olid samuti atlantikud, samuti suur ja rikas suguvõsa, kes tahab vennaskonnas domineerida. Meie isa on ordus tähtis tegelane ja seega oli neil jalus. Saad aru, atlantikute sisepinged ja elu üldse toimivad väljaspool tavalist inimühiskonda, muu maailm ei saa sellest midagi teada, peale mõnede riikide valitsuste, keda oleme sunnitud asjadega kursis hoidma. Ka isa haavatasaamine ja sinu kadumine võeti loetud minutitega politseiuurimisest ja meedia teadaannetest maha, et me ise oma probleeme lahendada saaksime. Nii see meie elu käib!" jutustas õde.
"Aga need meie vaenlased atlantikute hulgas, kes nad on?" pärisin ma.
"Imelik küll, aga neil on kuulus nimi — Yorkid. Inglise dünastiaga on nad küll seotud, aga nimi on võetud lihtsalt seetõttu, et kellelegi esiisadest see mingil põhjusel meeldis. Me vahetame sageli nimesid, et jälgi segada. Nagu enamik vanu atlantikute peresid, on ka nemad aastasadadega palju rikkust kogunud. Nagu meiegi puhul, lastakse ühiskonnal sellest vaid väikest osa näha. Tegelikult võiksid sadakond atlantikute peret terve maailma ära osta," seletas Brita. "Yorkid võiksid tõesti vennaskonnas suurim jõud olla, aga nende maine viib alla see, et XIX sajandil tahtis üks nende esivanem oma Atlantise verest loobuda ja päritolust lahti öelda. Ta olevat koguni meditsiinilist verevahetust korraldanud, aga see ei anna mingit tulemust, tähtis on DNA. Pärast tema surma hakkasid Yorkid taas end atlantikuteks pidama, aga mõnede silmis on nad endiselt reeturid."
Mul tekkis üks mõte. "Kas me oleme surematud?"
"Ei, aga väga pika elueaga võib arvestada küll," nentis õde.
"Ja meie vanemad, kus nad praegu on?" küsisin ma. Vastus lõi mu pahviks.
"Nad on teises dimensioonis. Tõelised atlantikud saavad nelja dimensiooni vahel liikuda!" vastas õde ja jäi mulle tõsiselt otsa vaatama. "Ma viin su kohe sinna."
JÕUAN VANEMATE JUURDE
Minu jahmatus oli põhjalik ja mind haaranud skepsis paistis vist väga hästi välja, sest Brita hakkas ärevalt naerma.
"Mis sa naerad!?" ütlesin ma pahaselt. "Kõik see sinu räägitu tundub küll tõesena, aga läheb juba igati liiale. Kas sa ei arva, et kõik see on minu jaoks ja pealegi nii lühikese aja jooksul liiga palju uut. Ma ei suuda isegi seda läbi seedida, et olen su vend, aga nüüd veel see atlantikute värk ja teistpoolsus..."
"Ma saan sulle kõike tõestada, siin ja praegu," kinnitas õde tuliselt. "Vaata!"
Brita läks toa keskele ja tõstis oma käed ühendatult umbes näo kõrgusele ette. Siis viis ta käed taas lahku, algul kõrvale, siis alla ja taas kokku, joonistades sel kombel õhku ruudu. Siis asetas ta käed nähtamatu ruudu keskkohta ja minu imestuseks hakkas õhk selle koha peal värelema, moodustades omamoodi ekraani, millel jooksid lained äärtelt keskele, et seal siis sumbuda. Õde pööras nüüd näo minu poole.
"See on sissepääs teise dimensiooni. Sinna sisse hüpates võiksime soovi korral sattuda just sinna, kuhu tahame, täpsemalt oma vanemate juurde," Brita pistis oma käe ekraani sisse, kuhu see ka kadus. Kuigi õhus näis dimensiooniava küljelt vaadatuna üliõhuke, ei ilmunud naise käsi selle taga välja, vaid jäi kadunuks, nagu oleks see ära lõigatud. Järgnevalt pistis Brita sinna ka oma pea, efekt jäi samaks. Siis jäi õde ekraani ette seisma ja kustutas selle käeviipega.
"Kas me seda väravat ei kasutagi või?" pärisin ma.
"Ei, me kasutame pikemat, kuid huvitavamat teed," selgitas Brita.
Paari tunni pärast kihutasime me juba linnast välja, mööda 7. maanteed ida suunas. Tee oli sirge, kadudes kaugel eespool küngaste vahele.
"Mida sa ekraani sisse kadudes nägid?" küsisin ma Britalt.
"Seda, mida pidingi nägema, meie vanemate praegust kodu," vastas õde. "Edaspidi saad seda ka ise jälgida. Siis, kui õpid dimensioonide vahel rändama."
Kohas, kus maantee näis pika sirge kriipsuna ning kõrvale ei keeranud ainsatki teed, ütles Brita järsku: "Ära nüüd kohku, aga ma teen ühe manöövri, mis võib ohtlik tunduda, aga pole tegelikult seda," ning ta rabas rooliga paremale. Röögatasin ja haarasin käega uksekäepidemest, kuid oodatud kraavisõitmist ei järgnenud. Selle asemel oli meie ees taas sirge maantee, mis tegelikult 7.maanteega ei ristunud, vaid ilmus meie ette eikusagilt. Ka ümbrus muutus: me sõitsime hoopis teises maailmas, kus näis valitsevat hämarik. Ilm oli justkui udune ja pilvine, umbes nii valge, nagu on hommikul enne päikesetõusu või õhtul pärast loojangut. Meid ümbritses metsik loodus, asustust võis näha vaid mõnendel küngastel, mis särasid tuledemeres. Ma ei saanud aru, kas seal on asulad või kumab valgus mingitest koobastest. Kogu oma tontlikkuses oli see maakoht siiski imeilus.
"See on Haldjamaa. Siin elavad langenud inglite järeltulijad," selgitas õde. "Me ei peatu siin kunagi, meil lubatakse vaid läbi sõita."
Siis toimus uus vahetus. Järsku sõitsime läbi kõrbe, kus domineeris punakas värvitoon, rohelust oli vähe ja kaljud lõkendasid loojuva päikese kiirtest. Üks hiiglaslik sisalik üritas meid jälitada, ampsates juba oma teravaid hambaid täis lõugadega, kuid Brita lisas kiirust ja koletis jäi maha. Meie kohal tiirlesid ka hiidkotkad, kelle tiibade sirulaius võis olla kolm-neli meetrit. Aeg-ajalt pikeeris mõni neist meie peale, kuid päriselt nad siiski ei rünnanud.
"Ohtlik kant!" nentis õde rahulikult ja kohe olime imekaunis orus, ümbritsetuna lumivalgete tippudega kõrgmägedest, loodus külluslikult õitsemas. See oli nagu paradiis. Brita keeras ühele kitsale teele ja mõne minuti pärast peatusime uhke häärberi ees, mis tundus pärinevat ennekodusõjaaegsest Lõunast. Kaks inimest tulid terassile: üks oli hallipäine vanem aristokraatlik daam, teine pikakasvuline tumedapäine mees, kelle meelekohad olid hõbedaseks tõmbunud. Ma polnud neid kunagi näinud, kuid teadsin juba, kes nad on.
"Need on meie isa ja ema!" pigistas õde mu kätt. Ma tundsin, et olen koju jõudnud.
"Tere tulemast tagasi, poeg!" Isa kallistas mind ja suunas siis mind ema poole, kes pisarsilmil lausa sööstis mind embama. "Benedict, sa oled elus!" sosistas ema. Olime kaua sõnatud, kahvatud ja pisarais. Alles siis, kui meile lähenes veel üks noor ja imekena naine, pöördus ema tema poole.
"See on Tanya. Tema vanemad olid meie sõbrad ja pärast nende hukkumist elab nende tütar meie juures," selgitas ema. Tanya punastas kergelt ja naeratas siis mulle kutsuvalt. Tal olid suured silmad, tumedad, lühikeses soengus juuksed ja hurmav naeratus.
Hiljem tunnistas isa, et Tanya on omamoodi ka nende ihukaitsja. "Kuskil pole enam turvaline, ka siin, kõrvalises maailmas, kus algul näib, et oled paradiisi sattunud," sõnas ta veidi nukralt. "See tüdruk aga on tõeline sõdalane, kes võitlust ei karda!"
ELENA; LANGENUD INGEL
Naine võitles raevukalt tema vastas liikuva mehe vastu. Mõõgavõitluses on liigne raevukus sageli ohtlik, sest see võib tähelepanu hajutada ja vigadeni viia, kuid see õrnema soo esindaja näis ka vihasena oma tundeid hästi kontrollivat. Mehe näolt hakkas ülbe üleolekuilme kaduma, see asendus tasapisi lugupidamisega, kuid kartust seal polnud. Võitlejad näisid aru saavat, et üks neist peab surema ja mõlemad olid selleks kartmatult valmis. Mõõgad sähvisid, jättes iga löögiga õhku sätendava jälje, mille tekitasid põrgusiniselt helkivad mõõgaterad. See näitas, et relvad polnud surelike valmistatud, nagu polnud ka võitlejad pärit inimsoo hulgast.
Mees ei tahtnud ega kavatsenud surra, seepärast hakkas ta üha julgemalt peale tungima, jagades naisele ränki hoope, mida too üsna vaevaliselt tõrjuda suutis. Siis andis ta löögi, mis möödus vaid millimeetri kaugusel naise kõrvast, mõõgatera aga tabas lapiti naise meelekohta, paisates õrnema soo esindaja veidi uimasena kõrvale. Kui mees aga viimseks hoobiks valmistus, kukutas naine end põlvili, tema mõõk vihises madalalt ja lõikas vastase jala põlvekõrguselt täiesti läbi. Tabatu röögatas võikalt ja kukkus külili, suutmata enam surmahoopi anda ega ennast kaitstagi. Naine oli kohe jalul ja raius ainsa jõulise löögiga vastase pea otsast. See lendas kehast umbes meetri kaugusele. Kolmeks raiutud mehe kehaosad hakkasid suitsema, lahvatasid siis leekidesse ja põlesid paarikümne sekundiga tuhaks. Temast jäid järele vaid suitsevad riided.
Naine torkas mõõga seljale sätitud tuppe, korjas üles vastase relva ja istus väsinult suurele kivile. Tema olek jäi valvsaks, ta oleks justkui kedagi oodanud.
Külalised ei lasknud ennast kaua oodata. Naise ette tekkis kolm sädelevat punkti, need laienesid, sööstsid üles ja alla ning vähesel määral ka kõrvale, kuni sädelusest tekkisid inimkujud. Need materialiseerusid ning varsti seisid kolm ebamaise väljanägemisega, ent kaunist valges riietuses naist amatsooni ees, kes oli nende saabudes lugupidavalt püsti tõusnud.
"Elena, me arvasimegi, et see kõik nii lõpeb ja Julian sureb," ütles keskmine kolmest saabunust. "Te rikkusite karmi seadust, mis keelab endasugust tappa. Aga me teame ka armastusest ja reetmisest ning see pehmendab su karistust. Nüüd tuleb sul minna inimeste keskele pagendusse, kuni me su tagasi kutsume. Sa ju tead, mida nüüd tegema pead?"
Elenaks kutsutu noogutas. Kolm saatusejumalannat hakkasid taas sädelema, nende maised kehad hajusid ja tuul puhus viimasegi sädeluse kiiresti laiali. Aga sama teed läks ka karistada saanud võitleja, kes kadus koos mõõkadega. Väikesele metsavälule laskus vaikus.
Jätkub....
ELLU JORYN CLARK: MEIE PÄRITOLU Me Atlantis ärkab ellu keskkoolipoiss Joryn Clark, minust kaks Samast žanrist
Samalt autorilt
Lisa enda kommentaar:
Neljapäev, 23. veebr. 2012., kell 07:39 - parim aeg päevast
RSS