Asko „Detsembrikuumus“ jutustab lihtsalt ning arusaadavalt Detsembrikuumus - suurfilm Eesti mõistes on ajalooliselt tõsi ei ole

Detsembrikuumus - suurfilm Eesti mõistes Karl Kaukes kolmapäeval, 22. sept. 2010., kell 21:45:20 Asko Kase „Detsembrikuumus“ jutustab lihtsalt ning arusaadavalt 1924. aastal Eestis toimunud riigipöördekatsest. Kui palju sellest loost on ajalooliselt tõsi ei ole vaatajale oluline, oluline on linateose veenvus selle vaatamise ajal. Samuti tõsiasi, et tegemist on ühega vähestest Eestis vändatud filmidest, mis ei tundu kohatult naljakas nagu teles jooksnud „Tuulepealne maa“, kus enamus sõjastseenidest on filmitud päikesesära all! „Detsembrikuumus“ oma tumedate kaadrite ja hea filmimuusikaga annab olustikku palju paremini edasi.   Filmi tugevaimaks trumbiks on kahtlemata kaameratöö, mis kõigis teistes Eestis vändatud filmides on sügavalt amatöörlik ning häiriv. Esmakordselt ei tunne publik end kaameramehe rollis, vaid osalisena sündmustikus – seda üks film taotlema peakski.   „Detsembrikuumus“ algab esialgsel pilgul väheolulise stseeniga, mis kirjeldab tolleaegseid ilmselgelt halbu olusid, kuid stseeni tähtsus ilmneb edasise arengu käigus. Peale esimest 20-ne minutilist vaatamist tekib kartus, et tegemist on järjekordse „Pearl Harbour“ tüüpi filmiga, kus esialgselt planeeritud sõjafilmist saab armastusromaan, milles sõda käib süütu paarikese/armukolmnurga vastu, kuid „Detsembrikuumuse“ stsenaarium ja lavastaja keskenduvad siiski sündmustikule ja selle professionaalsele ning usutavale edasiandmisele ning vaatajal ei tohiks igav hakata. Stsenaariumisse põimitud paarike Kodulehe tegemine paket kraft prossid ja ehted pross

Detsembrikuumus - suurfilm Eesti mõistes

Asko Kase „Detsembrikuumus“ jutustab lihtsalt ning arusaadavalt 1924. aastal Eestis toimunud riigipöördekatsest. Kui palju sellest loost on ajalooliselt tõsi ei ole vaatajale oluline, oluline on linateose veenvus selle vaatamise ajal. Samuti tõsiasi, et tegemist on ühega vähestest Eestis vändatud filmidest, mis ei tundu kohatult naljakas nagu teles jooksnud „Tuulepealne maa“, kus enamus sõjastseenidest on filmitud päikesesära all! „Detsembrikuumus“ oma tumedate kaadrite ja hea filmimuusikaga annab olustikku palju paremini edasi.

 

Filmi tugevaimaks trumbiks on kahtlemata kaameratöö, mis kõigis teistes Eestis vändatud filmides on sügavalt amatöörlik ning häiriv. Esmakordselt ei tunne publik end kaameramehe rollis, vaid osalisena sündmustikus – seda üks film taotlema peakski.

 

„Detsembrikuumus“ algab esialgsel pilgul väheolulise stseeniga, mis kirjeldab tolleaegseid ilmselgelt halbu olusid, kuid stseeni tähtsus ilmneb edasise arengu käigus. Peale esimest 20-ne minutilist vaatamist tekib kartus, et tegemist on järjekordse „Pearl Harbour“ tüüpi filmiga, kus esialgselt planeeritud sõjafilmist saab armastusromaan, milles sõda käib süütu paarikese/armukolmnurga vastu, kuid „Detsembrikuumuse“ stsenaarium ja lavastaja keskenduvad siiski sündmustikule ja selle professionaalsele ning usutavale edasiandmisele ning vaatajal ei tohiks igav hakata. Stsenaariumisse põimitud paarike ei ole loo kese.

 

„Detsembrikuumuse“ võrdlusobjektiks enamikele vaatajatele saab Elmo Nüganeni „Nimed marmortahvlil“, mis 8 aastat tagasi kinosaalid pisaraist nõretama pani. Võrdlus on teatavate piirideni kohane, kuid sisu jutustab siiski kahest erinevast sündmusest – üks räägib Vabadussõjast, teine katsest riigi iseseisvust kukutada. Kahe filmi võrdlus on kohane vaid peategelaste kõrvutamisel ning selles osas jääb hiljutisem film „Nimed marmortahvlile“ alla. Kui viimati mainitus on peategelaste karakterid selgelt stsenaristi, lavastaja ja näitlejate endi poolt väljaarendatud, siis Sergo Varese Tanel ning Liisi Koiksoni Anna filmile erilist värvi ega sära juurde ei anna. Nendel puudub taust. Tanel, nagu me filmist teada saame, on võidelnud Vabadussõjas. Vabadussõjas võidelnu ei saa mitte mingil juhul mõjuda veidi kogenamatu poisikesena, kuid Varese interpretatsioon näib sellisena. Tegelasele oleks pidanud lisama väikeseid nüansse, kummitavaid läbielamisi eelnenust. Koikson Annana mõjub – arvestades, et rolli kehastab laulja – keskmisena.

 

Filmi teiseks tugevuseks, peale kaamera- ja režissööritöö, on kõrvalosatäitjate väga hea esinemine. Tõnu Kark, kindral Põdderina, teeb särava ning veenva etteaste kõrvalelükatud ning kogenud kindralina, kes ootamise ja laua taga sulepea imemise asemel tegutseb. Ta paistab liialt kangelaslikuna, kuid iga põnevusfilm omab vähemalt ühte proportsioonidest väljas olevat karakterit ning selles pole midagi halba – see on žanri osa . Carmen Mikiver näitab karakternäitlejana enda tugevamaid külgi, kehastades õõvastavat  femme fatale’t, kes kõhkleb filmi jooksul vaid korra. Taavi Teplenkovi väike, kuid ajastukohast rahulolematust edasiandev tegelane on meisterlikkuseni esitatud ning näitab, et noor näitleja suudab ka külma tüüpi mängida.

 

Asko Kase teeb „Detsembrikuumuses“ hea debüüdi filmilavastajana, kuid filmis jääb puudu kahe peategelase veenvusest. Võib-olla mängivad selles rolli kõrvalosatäitjate tugevad etteasted, kuid: mida paremad on kõrvalosatäitjad, seda enam peaksid pingutama noored peategelased. Film väärib osutatud tähelepanu ja vaatamist – tegemist ju südamelähedase teemaga.

Asko „Detsembrikuumus“ jutustab lihtsalt ning arusaadavalt Detsembrikuumus - suurfilm Eesti mõistes on ajalooliselt tõsi ei ole

Lisa enda kommentaar:

Nimi:

Eestimaiselt hea paik blogimiseks

Neljapäev, 17. mai 2012., kell 20:35 - parim aeg päevast

[1148] Filmiarvustus

Loomisaeg 0.4477s