Eesti Vabadussammas nüüd avatud
Tim Nopper kolmapäeval, 15. juulil 2009., kell 20:39:17
Teleülekannet sellest, kuidas Vabadusesammas avati, vaatasin ainult ühe unise silmaga, sellele eelnenud ajakirjanduslikud lood samba valmimisest tundusid õlitatud PR masinavärgi poolt ettesöödetud tellimuslugudena, siis nendest lugesin ainult suuremaid pealkirju. Mõtlesin nüüd peale Vabadusesamba avamist, et oma silma on kuningas ja vaja ikka vahedama pilguga järgi takseerida.
Nüüd kui Eesti Vabadussammas on avatud, juhtusin sealt mööda sõitma ja otsustasin väikeseks jalutuskäiguks peatuse teha, et kulukat taiest oma ihusilmaga lähemalt uurida.
Esimene mulje Vabadusesambast oli tömp ja tönts, sest risti proportsioon on samba kõrguse suhtes ikka üsna ülepaisutatud. Pealispinna matt läige tekitas alguses assotsatsiooni, et sammas on kaetud kilega — päris kattelt on kaitsekiht veel eemaldamata. Lähemale astudes tuli välja, et monument ongi sellise viimistlusega. Tõsi ta on, et distantsilt vaadates ei ole ju tegelikult erilist vahet, kas tegemist on raamile tõmmatud kile, PVC plastiku või kalli importklaasiga — üldmulje on suhteliselt sama. Erinevus võib küll olla materjalide ja teostuse hinnas — nii umbes tuhande kuni paarituhande kordne.
Otsus vanade heade kindlate monumentaalmaterjalide nagu pronks ja graniit asemel märksa rabedamaid kasutada oli tehtud ilmselgelt ennatlikult. Samba autorid oleksid võinud mattklaasi ehk esmalt mõne väiksemasse alevikku püstitatava obeliski peal proovida. Siis ei oleks sellise materjalilahendusega kaasnevad rohevetikad, tolm, suitsukonid ja läbipõlenud lambipirnid nii suurteks üllatusteks kujunenud.
Samba otsa seatud rist mõjub muidugi äärmiselt morbiidselt, mind jäi see kohe esmavaatamise algusest peale rõhuma. Sammas kõrgub nüüd Vabaduse väljakul kui morbiidsuse majakas, plinkides kõikjale enda masendavat helki. Ma saan üldiselt aru, et rist on laialt tarvitatud kujund, mida on kõik kalmistud otsast otsani täis, kuid otsus seada säärane kesksele esindusväljakule nii nähtavale kohale on enam kui küsitav. Nii nagu poodu majas ei ole kohane nöörist rääkimine, ei ole ka eriliselt sobiv väljasuremisohus rahvale risti näitamine.
Seletused stiilis "See ei ole see mida Te mõtlete, tegelikult on see hoopis teistsugune rist, kujutatud on ligi sajandi vanust ordenit, mille autoriks oli suur kunstnik Nikolai Triik ise," tunduvad tagantjärgi üsna lohisevatena. Esmane assotsiatsioon on valdav, peale selgituste kuulamist vaimusilma kerkiv teisene visioon jääb alati nõrgemaks ja mannetumaks. Rist assotsieerub esmaselt ikka paikade ja tähendustega, kus Euroopa rahvad seda juba sajandeid kasutanud on.
On enam kui tõenäoline, et Nikolai Triigil oli 1919. aastal ordeni loomiseks napilt aega ja Ta taaskasutas lihtsalt kiiruga vanu turvalisi kujundeid, mis olid tollel ajal vabalt käibel. Omas ajas, väikesemõõtmelisena ja ordenimaterjalis teostatuna on täitsa kena, kuid nüüd sellesama üheksakümne aasta eest kiiruga kokkuklopsitud kujundi üksühene kopeerimine ja sajakordselt suuremana esitamine mõjub siiski enam kui kohatult. Seda enam, et aega konkursi korraldamiseks, tulemuste vaagimiseks ja teostuseks oli palju enam kui Vabadussõja keerises käigu pealt Vabadusristi loonud Nikolai Triigil.
Kui riigimeestel endal pea kultuuriküsimustes väga vahedalt lõikama ei juhtunud, siis oleks võinud selles asjas pädevamatelt inimestelt lihtsalt nõu küsida. ®ürii, mis oli juhitud kirikutegelase poolt ja pooled liikmed alalhoidlikud poliitikud, ei olnud lihtsalt pädev kavandeid sügavamatest esteetilistest ja tähenduslikest aspektidest kaaluma. Loomulikult on rist ja mõõk kirikumeeste meelest kõige kauneimad kujundid, kuid selles peitub lihtsalt nende arhailine arusaam mailmast.
See, et Kaitseministeerium trükib nüüd selgitavaid voldikuid ja täistuuridel töötav PR-masinavärk püüab ilusa härdakstegeva jutuga musta valgeks rääkida, ei muuda esteetilisi ja kontseptuaalseid möödalaskmisi olematuks. Täpselt samamoodi ei muuda läbipõlenud lambipirnide vahetamine ja punavetikatega võitlemine Vabadusesamba vormi elegantsemaks ega sümbolikeelt kaasaegsemaks. Eesti on avatud, juhtusin sealt mööda Eesti Vabadussammas nüüd avatud taiest oma ihusilmaga lähemalt uurida.
Kirjatükki on kommenteeritud (2) korda — loe lähemalt
Samast žanrist
| Eelmine | Järgmine | |
Samalt autorilt
Lisa enda kommentaar:
RSS