Röövib teadmatus, mis oma haardest Igatsus... Igatsust ei

Igatsus... rabapüü neljapäeval, 6. sept. 2007., kell 21:57:27 tunne, mis röövib meelerahu, teadmatus, mis oma haardest ei vabasta, vangla, mis on hetkeline või igavene. Igatsust ei saa sundida ega minema tõugata. Ta tuleb ja läheb siis, kui ise tahab. Ta ei hooli sinust ega su tunnetest ega sellest, kui su süda murdub meenutades kedagi, kelleni sa ei ulatunud. Vabastada end temast on võimatu, sest ta surub oma küünised niivõrd sügavale hinge, et rinnus on tunda tõmblevat pakitsust. Ta on ühtaegu kurat ja ingel, kes töötavad närvilõpmete kallal käsikäes, tagudes neid vaiksete summutatud löökidega, et jõuda südameni, mille purustamine või millele halastamine sõltub täielikult neist endist. Sinust saab torm, kes püüdleb vabaduse poole, oled justkui kanaarilind, kes püüab end pigistada läbi kitsaste puurivõrede, teadmata, et nende vahed on liialt kitsad, et neist läbi tungida. Oled lõksus, ega saa end vabaks. Peksled tiibadega, püüdes purustada takistavaid metallvõrusid enda ees, ent seegi on tagajärjetu. Oled surutud ruumi, mille labürindil puuduvad väljapääsud. Ent kui tegutsed enda päästmise nimel, hakkab kustuma mälestus kellegi näojoontest, siluetist, kuni lõpuks hajub terav valugi hingest. Mõistad, et oled vaba, ning igatsuse kütkedki on lõdvendanud oma haaret, kuid seda ainult järgmise korrani, kui kuuled viisi, mis meenutab Teda, kes sinuni ei jõudnudki. Ja kõik kordub uuesti... Röövib teadmatus, mis oma haardest Igatsus... Igatsust ei Kirjatükki on kommenteeritud (2) korda — loe lähemalt Samast žanrist Kodulehe tegemine paket kraft prossid ja ehted pross

Igatsus...

tunne, mis röövib meelerahu,
teadmatus, mis oma haardest ei vabasta,
vangla, mis on hetkeline või igavene.


Igatsust ei saa sundida ega minema tõugata. Ta tuleb ja läheb siis, kui ise tahab. Ta ei hooli sinust ega su tunnetest ega sellest, kui su süda murdub meenutades kedagi, kelleni sa ei ulatunud.
Vabastada end temast on võimatu, sest ta surub oma küünised niivõrd sügavale hinge, et rinnus on tunda tõmblevat pakitsust.
Ta on ühtaegu kurat ja ingel, kes töötavad närvilõpmete kallal käsikäes, tagudes neid vaiksete summutatud löökidega, et jõuda südameni, mille purustamine või millele halastamine sõltub täielikult neist endist.
Sinust saab torm, kes püüdleb vabaduse poole, oled justkui kanaarilind, kes püüab end pigistada läbi kitsaste puurivõrede, teadmata, et nende vahed on liialt kitsad, et neist läbi tungida.
Oled lõksus, ega saa end vabaks. Peksled tiibadega, püüdes purustada takistavaid metallvõrusid enda ees, ent seegi on tagajärjetu. Oled surutud ruumi, mille labürindil puuduvad väljapääsud.
Ent kui tegutsed enda päästmise nimel, hakkab kustuma mälestus kellegi näojoontest, siluetist, kuni lõpuks hajub terav valugi hingest. Mõistad, et oled vaba, ning igatsuse kütkedki on lõdvendanud oma haaret, kuid seda ainult järgmise korrani, kui kuuled viisi, mis meenutab Teda, kes sinuni ei jõudnudki.
Ja kõik kordub uuesti... Röövib teadmatus, mis oma haardest Igatsus... Igatsust ei


Kirjatükki on kommenteeritud (2) korda — loe lähemalt

Lisa enda kommentaar:

Nimi:

Eestimaiselt hea paik blogimiseks

Neljapäev, 17. mai 2012., kell 21:33 - parim aeg päevast

(2) [2382] Novell

Loomisaeg 0.135s