Laulupeomuuseum Tartus
Vallo Sinisalu laupäeval, 27. okt. 2007., kell 17:58:15
Kiikasin laulupeomuuseumisse, mis lausa säras värskest värvist ja uhkeldas uhiuute näitusevitriinidega. Pean tunnistama, et näituse uksest sisse astudes oli mul selle maja ajaloost ja varasemast saatusest väga ähmane ja fragmentaarne ettekujutus. Tegelikult ei olnud näituseloojad maja ajaloolist väärtust ja Eesti teatri sünnilugu eriti tähtsaks pidanudki. Vanemuise seltsi ja maja 150 aastane teatrina kasutamise lugu oli teisejärgulisena peidetud kolmandale korrusele.
Ekspositsiooni säärase ülesehituse peale pisut mõtiskledes torkas muidugi pähe, et teatrimuuseumiks poleks seda saanud ehitada, sest üks säärane on Eestis juba olemas. Ilmselt sündis unikaalsuseotsingute tulemusena siis ka laulupeo teema ja pealkiri "Laulu Võim".
Laulupidude ajalugu eksponeeriv saal andis ülevaate esimestest pidudest kuni tänapäevani. Kuni 1933. aastani välja ulatuvad ülevaatefilmid pakkusid põnevat vaatamist ning elustasid igati muidu pisut liiga kahedimensionaalseks jäävat ekspositsiooni. Tihedalt põimitud rahvusluse teemaga, aitas ülevaade avastada enda juuri ning mõtiskleda üleelmise sajandi kultuurielu kirkuse ja kirevuse üle.
Nagu juba tõdetud, Vanemuise ajaloolise seltsimaja lugu oli peidetud kolmanda korruse ühele kitsukesele stendile. Majas etendati muide 1870. aastal Lydia Koidula "Saaremaa onupoega" ja sellest alates enam kui kolmekümne aasta jooksul veel mitmeid teisi Eesti varasest teatriloost tuntud näidendeid. Läbinisti teatrist läbi imbunud majas on tegutsenud veel Tartu Lasteteater ja Teatrilabor, õues on etendatud Emajõe Suveteatri lavastusi.
Mõlemas teemas, nii Eesti teatri sünnis kui ka laulupidude ajaloos peitub võimsate, kaasahaaravate ja inimlikult mõistetavate lugude algeid. Soovin tegijatele ekspositsiooni täiendamiseks jõudu ja julgust. Seda viimast läheb vaja just valikute tegemiseks, sest ajalooliselt korrektsete, kuid igavate kronoloogiate esitamisega juba muuseumikülastajaile meeldejäävat muljet ei jäta.
Mis säras värskest värvist ja uhkeldas Laulupeomuuseum Tartus oli mul selle maja ajaloost
Vaade muuseumi kolmandale korrusele, eesti teatrikirjanduse ema Lydia Koidula vahakuju mängib klaverit, taamal karakterfiguurid Eesti esimestest näidenditest.
Samast žanrist
| Eelmine | Järgmine | |
Samalt autorilt
Lisa enda kommentaar:
RSS