Mesiselt alandlik vaade universumile

Mesiselt alandlik vaade universumile Marek Kiviselg teisipäeval, 4. mail 2004., kell 18:24:11 Ain Mäeotsa poolt Vanemuise teatris lavastatud "Mesimees" püüdis avastada inimsuhete, mesilaste eluolu ja astrofüüsika vahelisi sarnasusi. Vaadates lavastust ilma stsenaariumit lugemata jääb alati äärmiselt ähmaseks, kelle ideed lõpuks teatriruumis hõljuvad. Lavastajapoolse loomingulise tõlgitsuse ja näitlejate subjektiivsete arusaamade tõttu võiv.. Loe lähemalt kolmap., 5. mail 04., kell 14:35 Liina Minagi ootasin pigema rohkem astronoomia ja füüsika alast sisukamat etendust. Läksin seda väga suurte ootust ja lootustega vaatama, aga näh võta näpust - tegemist oli ikka paraja vodevilliga. See maailmaruumi lõpmatuse idee ja soov teada saada mis sealpool tähti on tõeliselt võimsalt igaühes olemas. Paraku keskendus konkreetne lavastus pigem elulistele pisiseikadele kui suuremate ideede avamisele. Kui lavastusse endasse oleks jõudnud kasvõi kümnendik kavalehes olnud artiklist, siis oleks olnud tõeliselt tugeva haridusliku etendusega. Kust võtavad teatritegijad arrogantsuse arvata, et keskmine vaataja annab teatrisse tulles enda aju riidehoidu hoiule ning tahab vaid väikekodanlikke vodeville vaadata? Lisa enda kommentaar: document.write(' '); Nimi: Kodulehe tegemine paket kraft prossid ja ehted pross

Mesiselt alandlik vaade universumile

Marek Kiviselg teisipäeval, 4. mail 2004., kell 18:24:11

Ain Mäeotsa poolt Vanemuise teatris lavastatud "Mesimees" püüdis avastada inimsuhete, mesilaste eluolu ja astrofüüsika vahelisi sarnasusi.

Vaadates lavastust ilma stsenaariumit lugemata jääb alati äärmiselt ähmaseks, kelle ideed lõpuks teatriruumis hõljuvad. Lavastajapoolse loomingulise tõlgitsuse ja näitlejate subjektiivsete arusaamade tõttu võiv.. Loe lähemalt

kolmap., 5. mail 04., kell 14:35

Liina

Minagi ootasin pigema rohkem astronoomia ja füüsika alast sisukamat etendust. Läksin seda väga suurte ootust ja lootustega vaatama, aga näh võta näpust - tegemist oli ikka paraja vodevilliga.

See maailmaruumi lõpmatuse idee ja soov teada saada mis sealpool tähti on tõeliselt võimsalt igaühes olemas. Paraku keskendus konkreetne lavastus pigem elulistele pisiseikadele kui suuremate ideede avamisele.

Kui lavastusse endasse oleks jõudnud kasvõi kümnendik kavalehes olnud artiklist, siis oleks olnud tõeliselt tugeva haridusliku etendusega.

Kust võtavad teatritegijad arrogantsuse arvata, et keskmine vaataja annab teatrisse tulles enda aju riidehoidu hoiule ning tahab vaid väikekodanlikke vodeville vaadata?

Lisa enda kommentaar: