Saab seda lubada. Et ei loe Millist raamatut ma EI kirjutaks:P su siseilm niigi rikas on,

Millist raamatut ma EI kirjutaks:P Raissa pühapäeval, 12. nov. 2006., kell 17:27:56 Ma lugesin ükskord ühte raamatut. See kõlab nüüd küll hästi. See lause läheb muidu edasi ka, aga sellisena on tal jumet. Punktil on suur jõud. Punkt. Lõpp. Edasi ei tule enam midagi. Tavaliselt muidugi tuleb, aga samas ei või iial teada. Sellises lõpu ootuses on suur jõud. Iga sõna võib jääda viimaseks. Ja kujutle veel kolme punkti… Isegi kui peale seda mitte midagi enam ei tule, jääb midagi õhku. Mind see lõpmatuse pöördumatus hirmutab, sellepärast ma eelistan kolme ühe asemel. Siis on veel võimalus. Ma tahan, et alati jääks vähemalt hüpoteetiline võimalus. Siis jääb ka lootus ja lootus on väga oluline. Ilma lootuseta ma elada ei oskaks. Lootusest ja lootmise jõust ma võiks veel pikalt rääkida, selle üle ma olen tihti mõelnud. Aga mul jäi jutt sellest ühest raamatust pooleli. Muidu pärast arvataksegi, et ma olen ükskord ühe raamatu läbi lugenud. See tähendaks üldisi kultuurinorme järgides, et ma olen täiesti harimata jobu. Ja sellise väärarusaama levik takistaks oluliselt mu edasisi võimalusi intelligentse inimesena teistepoolset aktsepteerimist eeldada . Martin McDonagh on sunnitud siiamaani seletama, kuidas ta kunagi ühtegi raamatut lugenud ei ole. Ma arvan, et ta on sellele vaatamata tore mees. Tema pärast ma olen teatris nutnud. Eat this Mõni lihtsalt saab endale seda lubada. Et ei loe raamatuid ja siis veel kuulutab seda kõigile. Kui su siseilm niigi rikas on, siis äkki polegi vaja raamatutest lisaainest otsida. Ma üldiselt ka ei kurda, aga raamatud mulle ikka mee Kodulehe tegemine paket kraft prossid ja ehted pross

Millist raamatut ma EI kirjutaks:P

Eat this

Mõni lihtsalt saab endale seda lubada. Et ei loe raamatuid ja siis veel kuulutab seda kõigile. Kui su siseilm niigi rikas on, siis äkki polegi vaja raamatutest lisaainest otsida. Ma üldiselt ka ei kurda, aga raamatud mulle ikka meeldivad. See üks raamat näiteks oli oma nõmeduses nii huvitav, et ilusast sai igav, igavast ilus. See autor pidi ikka üks ütlemata hale mees olema. Oma mõttetult veedetud elu õhtul tuli talle äkki pähe, et üks raamat oleks ikka ka vaja kirjutada. Selle oleks küll võinud tegemata jätta. Ta oli ilmselt ütlusest "iga inimese elust saaks raamatu kirjutada" lihtsalt valesti aru saanud. Ta arvas, et ta peab ise selle raamatu valmis punnitama. Seda ta ilmselt ka kaalumisele ei võtnud, et on inimesi, kes suudavad mittemillestki midagi väga erilist teha ja siis on veel inimesi, kes seda ei oska. Ta ei saanud aru, kumba kategooriasse ta kuulub. Põhjendamatult kõrge enesehinnang. Nii ta kirjutaski raamatu. See tõlgiti eesti keelde. Ja mina lugesin selle raamatu läbi. Ma sain muidugi kohe aru, mis värk on. Tavaliselt saab ju ikka kiiresti aru. Mulle kingiti keskkooli lõpuaktusel "Ristideta hauad" ja ma olen üritanud seda kolm korda lugeda. Aga kohe esimesel leheküljel on juttu soojast valgusest ja männirohelusest. Ja kolm korda pole ma tahtnud peale seda enam edasi lugeda. Tavaliselt ma ei sunni ennast ka. Aga selle ühe raamatu ma lugesin lõpuni. Mul oli selleks mitu põhjust. Esiteks mul hakkas sellest mehest hale. Ta ise ilmselt arvas, et ta sai ühe paganama suure teoga hakkama ja kirjutas suurepärase raamatu. Ja kõik, mida ta tegelikult tegi, oli enese määratlemine end ümbritsevate inimeste kaudu. On ikka hale küll. Ma arvan, et mitte keegi peale minu pole seda raamatut lõpuni lugenud. Haledus on ikka suhteliselt harvaesinev motiiv ühe raamatu lugemiseks. Viirlaid minus selliseid tundeid ei tekita. Aga mingil hetkel lisandus sellele siiras huvi. Ja siis viha. Kaua võib. Kogu raamat oli üks lõputu teiste inimeste seljas ratsutamine, nende nime jalge alla trampimine ja nende maine kahjustamine. Ta kirjeldas seal ikka pikalt oma kuulsate tuttavate mõtteilma ja tundetulva. Või mis tuttavate. Lausa sõbrad olid need raamatukangelased talle olnud. See on nüüd küll autori versioon, mina julgen nii nende sõprussidemetes kui ka nende ümber sillerdanud kuulsussäras kahelda. Võib-olla nad olidki mingid kohaliku kuulsusega joomarid, külakõrtsi püsikunded ja kliendikaardi omanikud. Ja raamatu autor sattus nendega ühise laua taha istuma ja koos lakkuma. Kui ta minu oma raamatusse sisse oleks pannud, ma oleks ikka väga vihastanud. Siis olekski jäänud selline mulje, et ma olin kogu oma elu purjus ja vatrasin õlleklaasi taga sellisele haledale sellile oma elu kõige olulisematest ja väärtuslikemast asjadest. Isegi kui see nii oleks olnud, ta oleks võinud mind tsiteerida, sõna-sõnalt tsiteerida, mitte mälu järgi minu elu lörtsida. Ma oleks muidugi võinud pärast väita, et see seal raamatus pole mina, aga konfidentsiaalsusest polnud ta ka midagi kuulnud. Ikka ilusti ees- ja perekonnanimi kirjas. Ja et mingit segadust ei oleks, siis kindluse mõttes veel isanimi ka. Täiesti lubamatu. Ma loodan, et kõik need raamatukangelased olid umbjoobes kui see raamat välja tuli. Või istusid tuulerõugetega kodus ja külalisi vastu ei võtnud. Mida iganes, peaasi, et nad mitte iial teada ei saanud, et nad sellisesse haledasse raamatusse sisse kirjutati ja rahus surid. Kas ma ütlesin juba, et see oli väga väga halb raamat. Peale lugemise lõpetamist kaalusin ma tõsiselt looduskaitseseltsile helistamist, sest paljas mõte sellest, et selle raamatu trükkimiseks raiuti maha suur hulk puid, oli väljakannatamatu. Mina oleks küll metsa piketeerima läinud ja ennast puu külge aheldanud, et ainult selle raamatu ilmumist takistada. Katsun ise teismoodi teha. Asun taas kirjutama, on aeg vanad mustandis välja otsida. Saab seda lubada. Et ei loe Millist raamatut ma EI kirjutaks:P su siseilm niigi rikas on,


Kirjatükki on kommenteeritud (2) korda — loe lähemalt

Lisa enda kommentaar:

Nimi:

Eestimaiselt hea paik blogimiseks

Teisipäev, 22. mai 2012., kell 14:09 - parim aeg päevast

(2) [1332] Blogi

Loomisaeg 0.0627s