Vägisi meelde mulle sina. Mulle pole Miski ei möödu nii kergelt.. valus sulle mõelda. Tahtmatult nutan

Miski ei möödu nii kergelt.. Tähtsusetu esmaspäeval, 27. nov. 2006., kell 00:51:52 Külm on. Avan silmad. Normaalne. Hommik. Vastik ja kõle. Jahe ja üksildane hommik. Vaid veidi vihma veel sajab vastu akent. Kõht on tühi ja padi on kusagile voodi alla kadunud. Miks see hommik nii kõle on ? Tõusen istuli. Vägisi tulid meelde mulle sina. Mulle pole ikka veel see kohale jõudnud. Ikka veel on mul valus sulle mõelda. Tahtmatult nutan veel ühe pisara. Üheainsa. Väikese ning valu vabastava. Rohkem nutta ma ei suuda. Ma ei mõista seda kurbust, mis mind haaras. Ma ei mõista seda kõhedat tunnet enda sees. Tühjust ja üksindust. Tuleb meelde eilne päev, kui olin tõesti põhjas. Omadega tõsiselt läbi ja masendunud. Pean midagi ette võtma, et sellest üle saada. Valus on ette kujutada, et tuleb täna parem päev. Ent siiski vean end voodist välja ning alustan võileiva söömise ja teleka vahtimisega. Kaua aega ei möödunud, kui tekkis tahtmine koristada. Paigutan isegi toa ümber, et teha muutusi ja näha kõike teisiti kui varem. Tahan kõik lihtsalt ära unustada. Telekast on multikat ja kappides on igasuguseid vanu mälestusi. Tahaksin olla see muretu väike titt, kes nuttis vaid siis, kui oma tahtmist ei saanud või kui väike kriimustus tekkis. Siis ma ei teadnud "armastuse" tähendust. Enam ei jõua. Toetan end seinale ning mõtlen kui jõuetu ja nõrk olen. Ei , mitte füüsiliselt, vaid mu mõistus annab otsad ja mu hingel on valus. Mu mõtted tiirlevad igalpool ringi ja ei suuda neid kinni peatada. Istun aknalauale. Tunnen kuidas jäine tuul puhub õrnalt akna vahelt läbi. Kodulehe tegemine paket kraft prossid ja ehted pross

Miski ei möödu nii kergelt..

Tõusen istuli. Vägisi tulid meelde mulle sina. Mulle pole ikka veel see kohale jõudnud. Ikka veel on mul valus sulle mõelda. Tahtmatult nutan veel ühe pisara. Üheainsa. Väikese ning valu vabastava. Rohkem nutta ma ei suuda. Ma ei mõista seda kurbust, mis mind haaras. Ma ei mõista seda kõhedat tunnet enda sees. Tühjust ja üksindust.
Tuleb meelde eilne päev, kui olin tõesti põhjas. Omadega tõsiselt läbi ja masendunud. Pean midagi ette võtma, et sellest üle saada. Valus on ette kujutada, et tuleb täna parem päev. Ent siiski vean end voodist välja ning alustan võileiva söömise ja teleka vahtimisega. Kaua aega ei möödunud, kui tekkis tahtmine koristada. Paigutan isegi toa ümber, et teha muutusi ja näha kõike teisiti kui varem. Tahan kõik lihtsalt ära unustada.
Telekast on multikat ja kappides on igasuguseid vanu mälestusi. Tahaksin olla see muretu väike titt, kes nuttis vaid siis, kui oma tahtmist ei saanud või kui väike kriimustus tekkis. Siis ma ei teadnud "armastuse" tähendust.
Enam ei jõua. Toetan end seinale ning mõtlen kui jõuetu ja nõrk olen. Ei , mitte füüsiliselt, vaid mu mõistus annab otsad ja mu hingel on valus. Mu mõtted tiirlevad igalpool ringi ja ei suuda neid kinni peatada.
Istun aknalauale. Tunnen kuidas jäine tuul puhub õrnalt akna vahelt läbi. Vaatan aknast välja ja langeb esimesi lumehelbeid. Ootasin tohutult kaua aega seda hetke. Ootasin seda puhast ja ilusat valget lund. Ootasin ja unistasin.. Mu mõtted äkki seiskuvad. See on ju vaid esimene lumi, mis sulab hetkega. Tuleb ja läheb sama äkki kui õnn. Tunnen end juba kindlameelsemalt ja rõõmsamalt. Olen üksildane, kuid saan ju sellestki üle. Panen viiruki põlema ja aroom täidab kogu tuba. Sulen silmad. Uinun. Vägisi meelde mulle sina. Mulle pole Miski ei möödu nii kergelt.. valus sulle mõelda. Tahtmatult nutan

Lisa enda kommentaar:

Nimi:

Eestimaiselt hea paik blogimiseks

Teisipäev, 22. mai 2012., kell 14:21 - parim aeg päevast

[1332] Novell

Loomisaeg 0.0615s