Mäed minu jaoks veel avastamata. Sõitsin Naine kesk Kassiraba lemmiknäitlejat - Ülle Lichtfeldti.

Naine kesk Kassiraba saara reedel, 12. juunil 2009., kell 14:13:28 Meenutust suvest 2006. Vooremaa Kassinurme mäed olid minu jaoks veel avastamata. Sõitsin soojal augustiõhtul sinna selleks, et näha mängimas üht oma lemmiknäitlejat - Ülle Lichtfeldti. Vaatajate ette ilmuski see õbluke müstiliselt ilus mustas kleidis naine keset soid ja rabasid. Naisest kiirgus valu ja leina, sest ta pidi matma musta luige, keda ta juba sünnist saati oli tundnud. Võttes kokku oma viimast jõuraasu sikutas ta surnud lindu enda järel viimsele teekonnale. Ükski dekoratsioon laval ei oleks suutnud edasi anda nii vahetut pilti kui loodus ise: siinsamas soo, taamal mets ja nende kohal tasa-pisi hämarduv taevas. Naisel oli ka kodu ja väike naerusuine nutikas tütreraas (Anne-Mary Läll ).Tüdrukut püüdis oma tiiva alla meelitada lustakas ämm (Luule Komissarov). Kogu etendus oligi traagilise ja koomilise, tõepärasuse ja mütoloogia põiming. Surnute hinged ja elavad inimesed, palju sügavaid tundeid, armastust ja vihkamist -- seda väga tõetruud näitlejate mängu jätkus ligi kolmeks tunniks Kassinurmele. Teises vaatuses ilmus peategelane oma endise mehe pulma justkui valge luigena -- uhke ja vabana . Olgugi, et ka päris pruut ja ämm kandsid valgeid rõivaid, jäid nad ikkagi tahaplaanile. (Muidugi ei tulnud ämm üldse sellele, et peale tema veel keegi pulma valge kleidi selga paneb.) Viimases vaatuses tabasin end mõttelt, et iirlanna Marina Carr´i näidendis "Kassirabal..." on vaid naine see, kes jaksab võidelda õnne ja vabaduse eest. Naine on enda ja lapse heaolu nimel valmi Kodulehe tegemine paket kraft prossid ja ehted pross

Naine kesk Kassiraba

Vooremaa Kassinurme mäed olid minu jaoks veel avastamata. Sõitsin soojal augustiõhtul sinna selleks, et näha mängimas üht oma lemmiknäitlejat - Ülle Lichtfeldti.

Vaatajate ette ilmuski see õbluke müstiliselt ilus mustas kleidis naine keset soid ja rabasid. Naisest kiirgus valu ja leina, sest ta pidi matma musta luige, keda ta juba sünnist saati oli tundnud. Võttes kokku oma viimast jõuraasu sikutas ta surnud lindu enda järel viimsele teekonnale. Ükski dekoratsioon laval ei oleks suutnud edasi anda nii vahetut pilti kui loodus ise: siinsamas soo, taamal mets ja nende kohal tasa-pisi hämarduv taevas.

Naisel oli ka kodu ja väike naerusuine nutikas tütreraas (Anne-Mary Läll ).Tüdrukut püüdis oma tiiva alla meelitada lustakas ämm (Luule Komissarov). Kogu etendus oligi traagilise ja koomilise, tõepärasuse ja mütoloogia põiming. Surnute hinged ja elavad inimesed, palju sügavaid tundeid, armastust ja vihkamist -- seda väga tõetruud näitlejate mängu jätkus ligi kolmeks tunniks Kassinurmele.

Teises vaatuses ilmus peategelane oma endise mehe pulma justkui valge luigena -- uhke ja vabana . Olgugi, et ka päris pruut ja ämm kandsid valgeid rõivaid, jäid nad ikkagi tahaplaanile. (Muidugi ei tulnud ämm üldse sellele, et peale tema veel keegi pulma valge kleidi selga paneb.)

Viimases vaatuses tabasin end mõttelt, et iirlanna Marina Carr´i näidendis "Kassirabal..." on vaid naine see, kes jaksab võidelda õnne ja vabaduse eest. Naine on enda ja lapse heaolu nimel valmis kõigeks. Ta on valmis loobuma maisest varast ja elust, isegi oma lapse elust. Räbalates ürgne naine kesk ürgset loodust...laps süles...ainult üks pussitorge... lahutas elu surmast. Liiga julm !

Tõusin ja lahkusin koos oma mõtetega üle Kassinurme mägede augustiöö pimeduse poole. Mäed minu jaoks veel avastamata. Sõitsin Naine kesk Kassiraba lemmiknäitlejat - Ülle Lichtfeldti.

Lisa enda kommentaar:

Nimi:

Eestimaiselt hea paik blogimiseks

Laupäev, 11. veebr. 2012., kell 09:45 - parim aeg päevast

[1699] Teatrikriitika

Loomisaeg 0.1549s