Olümpia kui rahvuslik eneseupitus Marek Kiviselg teisipäeval, 20. aprillil 2004., kell 19:24:14 Napp kolm kuud enne olümpiamängude toimumist on vaid 26 sportlasel õnnestunud endale olümpiapääse tagada. Suure tõenäosusega ei ületata sellel aastal iseseisvusaja seni väiksema, Sydneys osalenud 33 liikmelise olümpiameeskonna suurust. Sportlaste nõrk esinemine ja olümpiale pääsust ilma jäämine viitab objektiivselt, et neil pole sinna suuremat asja — enda kehvade tulemustega jääksid nad kogu ilmarahva silme all peksupoisteks. Palju on kõlanud argumente, et olümpiamängud on tõhus võimalus end rahvusena esitleda ning laia telepubliku silma alla suuri vägitegusid teha. Sportlaste saavutused ei olekski justkui nende endi omad, vaid kuuluvad ikka kogu rahvale. Millest selline "meie" olümpiatunne siis tekkinud on? Kodus pehmetes tugitoolides olümpiaülekandeid jälgides on emotsionaalselt küll väga hea higiste olümpiasportlaste aujärjest osa saada, kuid objektiivselt puudub siiski otsene side teleri ees võileibu söövate vaatajate ja olümpiaareenil ponnistavate sportlaste vahel. Siit koorub välja retooriline küsimus: kas olümpial individuaalaladel toimuv on vaid sportlase eraasi, või on tegemist ikka kollektiivse panusega? Kindlasti vajab atleet treeneri, spordiarsti või ka lähedaste inimeste toetust. Spordikommentaatorite emotsioonidest kile hääl ja vaatajate võileivamälumine tundub sportlike tulemuste saavutamise seisukohalt siiski äärmiselt ebarelevantsena. Rahvus ei oma spordiareenil suuremat tähtsust. Sportlase ja olümpiapubliku vahekord on ü
Kodulehe tegemine paket kraft prossid ja ehted
prossOlümpia kui rahvuslik eneseupitus
Napp kolm kuud enne olümpiamängude toimumist on vaid 26 sportlasel õnnestunud endale olümpiapääse tagada. Suure tõenäosusega ei ületata sellel aastal iseseisvusaja seni väiksema, Sydneys osalenud 33 liikmelise olümpiameeskonna suurust.
Sportlaste nõrk esinemine ja olümpiale pääsust ilma jäämine viitab objektiivselt, et neil pole sinna suuremat asja — enda kehvade tulemustega jääksid nad kogu ilmarahva silme all peksupoisteks.
Palju on kõlanud argumente, et olümpiamängud on tõhus võimalus end rahvusena esitleda ning laia telepubliku silma alla suuri vägitegusid teha. Sportlaste saavutused ei olekski justkui nende endi omad, vaid kuuluvad ikka kogu rahvale.
Millest selline "meie" olümpiatunne siis tekkinud on? Kodus pehmetes tugitoolides olümpiaülekandeid jälgides on emotsionaalselt küll väga hea higiste olümpiasportlaste aujärjest osa saada, kuid objektiivselt puudub siiski otsene side teleri ees võileibu söövate vaatajate ja olümpiaareenil ponnistavate sportlaste vahel.
Siit koorub välja retooriline küsimus: kas olümpial individuaalaladel toimuv on vaid sportlase eraasi, või on tegemist ikka kollektiivse panusega? Kindlasti vajab atleet treeneri, spordiarsti või ka lähedaste inimeste toetust. Spordikommentaatorite emotsioonidest kile hääl ja vaatajate võileivamälumine tundub sportlike tulemuste saavutamise seisukohalt siiski äärmiselt ebarelevantsena.
Rahvus ei oma spordiareenil suuremat tähtsust. Sportlase ja olümpiapubliku vahekord on ürgsemalt üldinimlikum, rahvuste piire kaugelt ületavam. Meie ja nende vastandus transformeerub võitlusareenil individuaalseks vastanduseks teiste võistlejate vastu.
"Meie" head olümpiasaavutused on siiski vaid enese olemasolu õigustavate spordireporterite ja võileibu mäluvaid vaatajaid õnge püüdvate reklaamitellijate poolt loodud emotsionaalne vaht. Kindlasti raske uskuda, kuid kui Eestist ei läheks olümpiale ka mitte ühtainumastki sportlast, ei kukuks taevas selle pärast alla.
Esinemine olümpiale pääsust ilma jäämine viitab Olümpia kui rahvuslik eneseupitus kehvade tulemustega jääksid nad kogu Kirjatükki on kommenteeritud
(3) korda —
loe lähemalt Samast žanrist
Samalt autorilt
Lisa enda kommentaar:
Teisipäev, 22. mai 2012., kell 14:53 - parim aeg päevast
RSS