Õnnetus ja tõenäosuslik mõtlemine Toomas Tõeleid teisipäeval, 13. juulil 2004., kell 23:14:38 Möödunud nädalal juhtunud rongiõnnetuse peale tõusis tõeline laiahaardeline debatt raudteeülesõitude turvalisemaks muutmise võimalustest. Siiski läks seekord nagu enamiku selliste uudistevaesel ajal üles tõusnud teemadega — palju kära, vähe villu. Üldistatult ei olud debatis osalejad enda arvamusavaldustes neutraalsed, vaid pigem ajakirjanike poolt kaitsepositsioonile surutud. Ka ei lubanud õnnetuse kontekst ametimeestel selgeksõpitud rollijoonistest eemalduda. Taoliste õnnetuste järelkajasid jälgides tekib alati küsimus, et miks õnnetusevaesel ajal kunagi õnnetuste vältimisest ei kõnelda. Huvitaval kombel tuleb asjaosalistele turvalisus meelde vaid siis kui midagi juhtub. Helgel ajal ei näi pea kohal rippuvad ebaõnnestumised kuigi ähvardavatena. Meeles tasub pidada ka tõsiasja, et mistahes transpordioperatsioonide viimse vindini turvaliseks muutmine on neetult kallis. Antud näite puhul maksaksid nii lamavad politseinikud, ülesõitude valvurid kui ka rongide kiirust arvestavad automaatlülitid kõva raha. Kolmest nimetatust valiti muidugi odavaim — autojuhte toore jõuga enne raudteeülesõitu kiirust vähendama sundivad teemügarikud. Tundub, et selleks korraks on avalikkus maha rahustatud — õnnetusest on justkui õppust võetud ja raudteeülesõitude turvalisemaks muutmist saab igaüks silmaga näha ning autoratastega tunda. Lamav politseinik ei ole küll väga innovaatiline lahendus, aga see-eest peaks olema avalikkusele ametimeeste "headest k
Kodulehe tegemine paket kraft prossid ja ehted
prossÕnnetus ja tõenäosuslik mõtlemine
Möödunud nädalal juhtunud rongiõnnetuse peale tõusis tõeline laiahaardeline debatt raudteeülesõitude turvalisemaks muutmise võimalustest.
Siiski läks seekord nagu enamiku selliste uudistevaesel ajal üles tõusnud teemadega — palju kära, vähe villu. Üldistatult ei olud debatis osalejad enda arvamusavaldustes neutraalsed, vaid pigem ajakirjanike poolt kaitsepositsioonile surutud. Ka ei lubanud õnnetuse kontekst ametimeestel selgeksõpitud rollijoonistest eemalduda.
Taoliste õnnetuste järelkajasid jälgides tekib alati küsimus, et miks õnnetusevaesel ajal kunagi õnnetuste vältimisest ei kõnelda. Huvitaval kombel tuleb asjaosalistele turvalisus meelde vaid siis kui midagi juhtub.
Helgel ajal ei näi pea kohal rippuvad ebaõnnestumised kuigi ähvardavatena. Meeles tasub pidada ka tõsiasja, et mistahes transpordioperatsioonide viimse vindini turvaliseks muutmine on neetult kallis. Antud näite puhul maksaksid nii lamavad politseinikud, ülesõitude valvurid kui ka rongide kiirust arvestavad automaatlülitid kõva raha. Kolmest nimetatust valiti muidugi odavaim — autojuhte toore jõuga enne raudteeülesõitu kiirust vähendama sundivad teemügarikud.
Tundub, et selleks korraks on avalikkus maha rahustatud — õnnetusest on justkui õppust võetud ja raudteeülesõitude turvalisemaks muutmist saab igaüks silmaga näha ning autoratastega tunda. Lamav politseinik ei ole küll väga innovaatiline lahendus, aga see-eest peaks olema avalikkusele ametimeeste "headest kavatsustest" piisavalt selgelt märku andev.
Teisalt, kas kolm õnnetust aasta jooksul on vähe või palju? Kui mitu raudteeülesõitu on kogu Eestis ja mitu autot neid iga päev ületab? Kui neid arve omavahel võrrelda, siis on õnnetusse sattumise tõenäosus siiski praktilselt olematu. Hoolikal ja tähelepanelikult juhtimisele pühenduval autojuhil veel kindlasti palju väiksem.
Seekord enamiku selliste uudistevaesel ajal üles Õnnetus ja tõenäosuslik mõtlemine olud debatis osalejad enda arvamusavaldustes Kirjatükki on kommenteeritud
(4) korda —
loe lähemalt Samast žanrist
Samalt autorilt
Lisa enda kommentaar:
Teisipäev, 22. mai 2012., kell 14:54 - parim aeg päevast
RSS