Siis üks nendest päevadest. Kuna üleeile Päkk in bisness et äkki ei teekski mitte

Päkk in bisness väike_prints pühapäeval, 2. okt. 2011., kell 22:14:30 Eile oli siis jälle üks nendest päevadest. Kuna üleeile oli ka üks päev, siis eilne päev algas tundega, et äkki ei teekski mitte midagi. Lesiks voodis, laseks endale head ja paremat ette kanda. Pikutaks. Võib-olla tooks ühel hetkel isegi rüperaali  mängu ühes mõne seal sisalduva äärmiselt mitteväärt filmiga. Ei midagi muud. Telefoni ei puutuks. Ei laua ega moobilfooni. Inimestega ei suhtleks. Ei, mul ei olnud pea haige. Lihtsalt on olnud paremaid päevi - ma olen energilisem olnud ja vahel isegi parem välja näinud. Tuju oli hea, aga füüsis vedas alt. Peale hommikust kiirloengut teemal "KUI ebaviisakas see ikkagi oleks mitte oma telefonile vastata" läks lahti - väike härra vastas minu eest laua- ja suur moobiltelefonile kui ma parasjagu ise ühega neist hõivatud olin. Lisaks veel pidevad fooni loovad piiksud. Orks on aktuaalsuse kaotanud ja kui sa feissaris ei figureeri, siis teavad selle päeva olemasolust siiski ainult olulised inimesed, kas pole sulnis. Päevast ei puudunud ka töökaaslase poolt väriselt häälel ette loetud tervitus ja veel värisevama häälega Artur Rinne vikerraadios, korduvad ja korduvad sünnipäevalaulud ja -kaardid lõvipoisilt, ohtralt lambruskot (tasemel nagu alati) ning kohustuslik virin minu ebaatraktiivsete koogitaldrikute teemal (veaks nendega veel jõuluni välja, küll siis läheb elu ilusaks). Ja kirsiks tordil absoluutselt etteaimatav ja mõttelage komöödia äärmiselt nunnude justini ja milaga peaosas. Ma kordan - võrdlemisi sulnis. Klaariks selle ka nüüd ära, mik Kodulehe tegemine paket kraft prossid ja ehted pross

Päkk in bisness

Eile oli siis jälle üks nendest päevadest. Kuna üleeile oli ka üks päev, siis eilne päev algas tundega, et äkki ei teekski mitte midagi. Lesiks voodis, laseks endale head ja paremat ette kanda. Pikutaks. Võib-olla tooks ühel hetkel isegi rüperaali  mängu ühes mõne seal sisalduva äärmiselt mitteväärt filmiga. Ei midagi muud. Telefoni ei puutuks. Ei laua ega moobilfooni. Inimestega ei suhtleks. Ei, mul ei olnud pea haige. Lihtsalt on olnud paremaid päevi - ma olen energilisem olnud ja vahel isegi parem välja näinud. Tuju oli hea, aga füüsis vedas alt. Peale hommikust kiirloengut teemal "KUI ebaviisakas see ikkagi oleks mitte oma telefonile vastata" läks lahti - väike härra vastas minu eest laua- ja suur moobiltelefonile kui ma parasjagu ise ühega neist hõivatud olin. Lisaks veel pidevad fooni loovad piiksud. Orks on aktuaalsuse kaotanud ja kui sa feissaris ei figureeri, siis teavad selle päeva olemasolust siiski ainult olulised inimesed, kas pole sulnis. Päevast ei puudunud ka töökaaslase poolt väriselt häälel ette loetud tervitus ja veel värisevama häälega Artur Rinne vikerraadios, korduvad ja korduvad sünnipäevalaulud ja -kaardid lõvipoisilt, ohtralt lambruskot (tasemel nagu alati) ning kohustuslik virin minu ebaatraktiivsete koogitaldrikute teemal (veaks nendega veel jõuluni välja, küll siis läheb elu ilusaks). Ja kirsiks tordil absoluutselt etteaimatav ja mõttelage komöödia äärmiselt nunnude justini ja milaga peaosas. Ma kordan - võrdlemisi sulnis.

Klaariks selle ka nüüd ära, miks ma pidasin vajalikuks vaikuse katkestada. Mul on tegelikult vahel nii mõndagi öelda. Ja lõvipoisil on kogu aeg väga palju öelda. Ja ma teadvustan endale, et see on minu kohustus talle hiljem rääkida, mida kõike tal selles ajas ja ruumis oli meile öelda. Sest ükskord saabub päev, mil tema ei mäleta, aga tegelikult ilmselt tahaks. Ja mina ka ei mäleta, kuigi väga tahaks ja peaks ka. Mõned päevad tagasi me rääkisime sellest, kuidas lamp katki sai. Noh, et kui sa väike tita olid, siis sa kolkisid seda vastu seina, kujutasid ette ei sa oled kellamees. Vaikus. Veel natuke vaikust ja siis sügav ohe. Oot-oot, räägi mulle nüüd kõik ilusti otsast peale ära, et milliseid pahandusi täpselt ma veel tegin kui ma väike tita olin.

Ma vahel loen mõnda lugu, mille ma olen üles kirjutanud. Ja taban ennast mõttelt, et tegelt ka? See olin tõesti mina? Selliseid asju juhtub? Päriselt, ma olin ka seal? See on isegi kohati veidi hüsteeriline tunne. Aga päris kindlasti natuke naljakas ja natuke õudne. Ma peaks kindlasti kunagi oma aju teadusele annetama kui mul endal seda enam vaja ei lähe, sest nagu tõesti. MIS värk on ja kuidas see võimalik on. Puudub ka igasugune reeglipärasus unustusehõlma vajuvate asjade nimistus - olgu elamus terav, rabav või suisa jalustrabav. Unustamiseks sobib kõik. Ja samas on piisavalt piinlike, tobedaid ja täiesti mõttetuid mälestusi, mis täiesti ebavajaliku ballastina ikka kaasas reisivad. Nii et kui lõvipoiss nüüd natukenegi minu moodi on (ja OI kuidas ta on, eriti nendel hetkedel kui tuju paha), siis äkki ta unustab ka alati kõik asjad ära, kuigi tegelikult vahel tahaks mäletada.

Kogu see mäletamise lugu sobib muidugi igati eilse päeva taustale, ega see aastatega ilmselt paremaks ei lähe. nii et loo moraal - kui pea eriti midagi kinni ei pea, peavad näpud seda paremini vastu pidama. Siis üks nendest päevadest. Kuna üleeile Päkk in bisness et äkki ei teekski mitte

Lisa enda kommentaar:

Nimi:

Eestimaiselt hea paik blogimiseks

Teisipäev, 22. mai 2012., kell 15:01 - parim aeg päevast

[1633] Blogi

Loomisaeg 0.0709s