Vaatamas õhtul. Mitte seda päris ansamblit, Rokkiv Ruja elustus taas teatrilaval vaatajate ees lahti rullunud lugu.

Rokkiv Ruja elustus taas teatrilaval Tim Nopper laupäeval, 16. augustil 2008., kell 13:58:20 Rokkooper Ruja elustas omaaegse ansambli sünni, õilmitsemise ja hävingu loo. Kaheksakümnendate Eesti hitte esitav ja legendaarse bändi liikmete eluolust pajatav etendus tõi ilmselt paljudelegi keskikka jõudnutele nostalgilise klombi kurku. Käisin Ruja vaatamas eile õhtul. Mitte seda päris ansamblit, mis 1988. aasta paiku laiali läks, vaid hoopis teatrilaval vaatajate ees lahti rullunud lugu. Kunsti ja tõeväärsuse tasakaalu kohta ma küll suuremat arvata ei oska, kuid muusika oli küll väga ehedalt rujalik. Ma mõtlesin etenduse algupoolel, et Rannap võttis kätte ja kirjutas täispika rokkooperi, milles kõik uued originaalsed laulud sees. Ilmselt oli selline kujutelm varmas tekkima just varase Ruja laulude suhtelise tundmatuse tõttu. Osasid neist polnud isegi 1999. aastal ilmunud Ruja muusikakomplekti viiendal, "Tundmatu Ruja" plaadil. Pärastpoole selgus kavalehte lugedes siiski, et originaalset muusikat poldud etenduse jaoks suuremat loodud, pigem oli tegemist ikka vanade lugude uues esituses taassoojendamisega. Noored näitlejad tegid head tööd, eriti säravalt suutis enda Rannapi rolliga silma paista Priit Võigemast. Tema esitus oli isegi niivõrd tõetruu, et sundis etenduse alguses küsima: "mis, kas tõesti otsustas Rannap iseennast mängida?" Paljuski käiski mäng tuntud muusikute äratuntavuse ja publiku mälukeelte helisema panemise nimel. Ruja näol oli ju tegemist kaheksakümnendate alguse vaieldamatu publiku lemmikuga, kelle muus

Rokkiv Ruja elustus taas teatrilaval

Käisin Ruja vaatamas eile õhtul. Mitte seda päris ansamblit, mis 1988. aasta paiku laiali läks, vaid hoopis teatrilaval vaatajate ees lahti rullunud lugu. Kunsti ja tõeväärsuse tasakaalu kohta ma küll suuremat arvata ei oska, kuid muusika oli küll väga ehedalt rujalik.

Ma mõtlesin etenduse algupoolel, et Rannap võttis kätte ja kirjutas täispika rokkooperi, milles kõik uued originaalsed laulud sees. Ilmselt oli selline kujutelm varmas tekkima just varase Ruja laulude suhtelise tundmatuse tõttu. Osasid neist polnud isegi 1999. aastal ilmunud Ruja muusikakomplekti viiendal, "Tundmatu Ruja" plaadil.

Pärastpoole selgus kavalehte lugedes siiski, et originaalset muusikat poldud etenduse jaoks suuremat loodud, pigem oli tegemist ikka vanade lugude uues esituses taassoojendamisega.

Noored näitlejad tegid head tööd, eriti säravalt suutis enda Rannapi rolliga silma paista Priit Võigemast. Tema esitus oli isegi niivõrd tõetruu, et sundis etenduse alguses küsima: "mis, kas tõesti otsustas Rannap iseennast mängida?" Paljuski käiski mäng tuntud muusikute äratuntavuse ja publiku mälukeelte helisema panemise nimel.

Ruja näol oli ju tegemist kaheksakümnendate alguse vaieldamatu publiku lemmikuga, kelle muusika tekitab paljudes keskikka jõudnutes nostalgilisi tundeid. Seda viimast ilmselt mitte niivõrd muusika enda, kuivõrd pigem just muusikast läbi imbunud ammuununenud nooruspäevade ja toonaste kontserdimälestuste kirgastumise tõttu.

Lavastus üllatas äärmiselt põneva videokasutusega. Lava kohale püstitatud ekraanilt sai tänu kolmele lavalt lähivõtteid püüdvale kaameramehele näha näitlejate tegemisi tunduvalt suuremalt kui see 2990 kohalise tribüüni viimastest ridadest muidu võimalik oleks olnud. Staadionikontserditelt tuttavlik suure ekraani kasutusviis sobis rokkbändi tegemistest pajatava legendi esitamiseks suurepäraselt. Ekraanilt paistev otsepilt, mis tõi vaatajani ka lava taga ja kõrval toimuva, laiendas etenduse hõlmavusala vaatajate jaoks märkimisväärselt ruumilisemaks. Juba lõigu alguses mainitud makroesitus tipnes vannitoa peeglisse peidetud piilukaamera pildiga.

Ruja lagunemine ja selleteemalised stseenid etenduse lõpus ei olnud just kõige meeliülendavamad. Sellest hoolimata mõjus toonaste telekaadrite põimimine ja videomontaaž tänaste näitlejatega küllaltki värske ning originaalsena.

Ilmselt oleks etenduse teise poole viimase kolmandiku tihendamine kogumuljele ainult kasuks tulnud. Kolme tunni jagu mängitud etendust on augustikuu pilkases öös küllaltki jahe vaadata. Kella kaheksase algusaja asemel oleks olnud tunduvalt mõistlikum alustada tavapärasel teatriajal.

Tubli teatritegu igal juhul! Vaatamas õhtul. Mitte seda päris ansamblit, Rokkiv Ruja elustus taas teatrilaval vaatajate ees lahti rullunud lugu.


Kirjatükki on kommenteeritud (1) kord — loe lähemalt

Eestimaiselt hea paik blogimiseks

Reede, 3. juuli 2020., kell 23:58 - parim aeg päevast

(1) [65050] Teatrikriitika

Loomisaeg 0.0273s