Ja suhte muutumise esikohale toomine on Sidruneid saab alati rohkem pigistada iseenesest katastroofi. Ma arvan, et

Sidruneid saab alati rohkem pigistada Herman Haak esmaspäeval, 29. nov. 2004., kell 15:21:47 Tööaja pikendamine, puhkuse vähendamine, pensioniea tõstmine ja võõrtööjõu sissetoomine paistavad noorpoliitikute arvates olevat tänaste demograafiliste sättumuste tõttu lähitulevikus hädavajalikud sammud. Kas ikka on? Töötavate inimeste ja pensionäride suhte muutumise esikohale toomine on võltsretooriline samm. Mingi arvutuslik riigi keskmine suhtarv ei too iseenesest katastroofi. Ma arvan, et muutmist vajavad hoopis väärtushinnangud, edukaks ja õnnelikuks olemise kriteeriumid. Väidan, et heaolu ei ole otseses sõltuvuses makromajandusliku majanduskasvu või tarbimissuutlikkusega. Kujutagem ette hüpoteetilist, situatsiooni, kus tööviljakus oleks tänasest kaks korda suurem - kõik inimesed peaksid sama töö tegemiseks töötama ainult kaks ja pool päeva. Mis siis juhtuks? Arvata on, et sellisel juhul on kaks radikaalselt vastandlikku võimalust. Töötajakeskse lähenemise korral peaks töötaja enda kahe ja poole päeva töö eest saama sama tasu ja tasakaal on säilitatud. Tööandjakeskne lähenemine oleks see, kui töötajaid sunnitaks töötama ikkagi 40 tundi nädalas ja makstaks neile ka kaks korda tõhusamalt töötamise puhul sama palka mis ennegi. Viimase variandi puhul ei saa töötaja rohkem vaba aega, raha ja ka riik ei võida otseste, palgalt makstavate maksude näol midagi. Mida siis kõige rohkem väärtustada; kas töötajate vaba aega, suuremat tööviljakust, inimeste psühholoogilist heaolutunnet või hoopis riigikassasse laekunud maksuraha mida saab täiega raisata? Selge, e Kodulehe tegemine paket kraft prossid ja ehted pross

Sidruneid saab alati rohkem pigistada

Töötavate inimeste ja pensionäride suhte muutumise esikohale toomine on võltsretooriline samm. Mingi arvutuslik riigi keskmine suhtarv ei too iseenesest katastroofi. Ma arvan, et muutmist vajavad hoopis väärtushinnangud, edukaks ja õnnelikuks olemise kriteeriumid.

Väidan, et heaolu ei ole otseses sõltuvuses makromajandusliku majanduskasvu või tarbimissuutlikkusega. Kujutagem ette hüpoteetilist, situatsiooni, kus tööviljakus oleks tänasest kaks korda suurem - kõik inimesed peaksid sama töö tegemiseks töötama ainult kaks ja pool päeva. Mis siis juhtuks?

Arvata on, et sellisel juhul on kaks radikaalselt vastandlikku võimalust. Töötajakeskse lähenemise korral peaks töötaja enda kahe ja poole päeva töö eest saama sama tasu ja tasakaal on säilitatud. Tööandjakeskne lähenemine oleks see, kui töötajaid sunnitaks töötama ikkagi 40 tundi nädalas ja makstaks neile ka kaks korda tõhusamalt töötamise puhul sama palka mis ennegi. Viimase variandi puhul ei saa töötaja rohkem vaba aega, raha ja ka riik ei võida otseste, palgalt makstavate maksude näol midagi.

Mida siis kõige rohkem väärtustada; kas töötajate vaba aega, suuremat tööviljakust, inimeste psühholoogilist heaolutunnet või hoopis riigikassasse laekunud maksuraha mida saab täiega raisata? Selge, et mõned neist on üksteisele vastukäivad. Kui väärtused on selgelt formuleeritud, siis saavad riigialamad ka nende toel sirgjoonelisemalt ja üksmeelsemalt tegutseda. Ja suhte muutumise esikohale toomine on Sidruneid saab alati rohkem pigistada iseenesest katastroofi. Ma arvan, et


Kirjatükki on kommenteeritud (3) korda — loe lähemalt

Lisa enda kommentaar:

Nimi:

Eestimaiselt hea paik blogimiseks

Laupäev, 11. veebr. 2012., kell 11:58 - parim aeg päevast

(3) [21182] Arvamusrubriik

Loomisaeg 0.1181s