Mul on lihast süda. Süda on organ. Mõistus ja vaist on ikkagi need, mis inimest juhivad. Kuigi ilus on öelda, et süda juhib. Tegelikult vast sümboliseerib see vaistu, sisetunnet. Näikse, et kui palutakse mõelda südamega, siis palutakse vaadata asju väljaspool piire, ratsionaalsust, väljaspool raame; nägemaks asju teise nurga alt, mõtlemata tagajärgedele, tegutseda tunnete ja emotsioonide ajel.
Ma olen elus. Läbi mu lihaka, koguka kere voolab veri. See sõidab läbi mu südame ja teeb suuri tiire. Harva mõtlen ma sellele. Näiteks mõtlesin üle pika aja sellele, mida kunagi loetud sai - nimelt, 9 aasta pärast pole olemas ühtegi endist rakku sinust - kõik on uuendatud. Pidevalt ju sureb rakke ja neid vahetatakse. Aga kui sa sisuliselt oled läbinisti uus, 9 aasta pärast, siis kas sa oled seesama inimene? Me ei taju oma muutusi niivõrd, kuivõrd teised. Samas, öeldakse, et inimene muutub kasvades nii füüsiliselt kui ka vaimselt ehk kas see ongi tingitud rakkude pidevast uuenemisest?
Kui mulle elu sai antud, tahaksin näha ses ookeanis midagi sügavamat, kui vaid pinnal ulpivad vetikad. Mul on raske teadmatuses elada. Mul peab olema mingi eesmärk, midagi, mille poole püüelda. Mingisugune mõte, mis innustab mind edasi elama. Ma ei saa lihtsalt kulgeda. Ma ei taha kõike juhuse hoolde jätta, ent samas ei taha ma ka planeerida. Tahaksin lihtsalt teada, ära otsustada, kuigi see pole loogiline. Aga mis üldse on loogiline? Mulle ei meeldi need pealiskaudsed suhted, anonüümsus. Ma ei taha end kõikjal tunda külalisena. Ma tahaks, et mul oleks keegi, kes oleks minu hingega. Oleks keegi, kes mind mõistaks. Oleks ankur, kellele toetuda. Et oleksid minu inimesed. Isegi, et mul pole mõtet, mille nimel elada või kuhu püüelda, ma tahaks, et ma naudiks oma viibimist siin, ning oleks, mida mäletada kunagi.
Ma ei mõista näiteks seda, et miks ma teen asju harjumusest. Mul puudub visioon, eesmärk, elu moto, idee, mille nimel elada. Ma lihtsalt eksisteerin. Ja pole kindel, et ma naudin seda, mida teen. Teen seda, mida tehakse, mida tegema peaks, mida peale surutakse; ühtlasi püüan teha tegevusi, mis mulle meeltmööda on, kuid samas ma teen tegevusi, mis ma leian endale kasulikud olevat ehk siis ka need tegevused on tingitud sellest, et ma teen seda, mis ma tunnen, et ses ühiskonnas on vajalik. Kuivõrd vähe ma ikkagi teen tegevusi pelgalt selleks, et end rõõmustada.
Tunnen, et valdav enamik teeb oma elu ise raskeks. Alati on aega, alati on võimalusi, kui on soov. Mul on vaja, et keegi mind tõukaks lendu.
Meil on vaja südant, et me elu naudiksime. Mitte seda lihast organit, vaid hingelist emotsionaalset vabadust, tegemaks seda, mille järele tunneme kirge, kihku, vajadust. Alati kontrollib meid kivine ratsionaalsus, aga see ei tohiks olla üleliia domineeriv. Me kõik peame vahel piirid unustama. Korrakski. Sestap ongi süda reaalkapital.
RSS