Keele tuli nii häid mõtteid, et Suur K mediteeriva mehe, mõmmi, puude muundumine

Suur K Võrkkest teisipäeval, 9. dets. 2008., kell 15:29:03 Kunst, mis kannab nime Kannatus. Täna, vene keele tunnis, tuli nii häid mõtteid, et ma pidin hakkama neid paberile joonistama. Küll mäe otsas mediteeriva mehe, mõmmi, puude muundumine jõgede ääres ja muud sellist. Seda tehes, hakkasin mõtlema, et tegelikult nähekse kunsti just pessimistlikes piltides. Need on joonistatud/maalitud peamiselt negatiivsete tunnete ajendil. Vaadates neid pilte spetsiifilisemalt erinevatel näitustel näeme, et need on tehtud nii keeruliselt, et näiteks lihtinimene, kes eelistaks ja mõistaks oma soove ja unistusi piltidelt selgemini näha, ei mõista tänapäeva kunstnike maale. Need on täis metafooriat, 'ristsõnu' ja igasuguseid erinevaid sagrimigrisid, millest saavad aru kõrged intellektidki suure pingutusega aru. Miks mitte minna tagasi aega, mis väljendati end selgelt ning arusaadavalt? Milleks seda niigi keerulises maailmas veelgi rohkem needki valdkonnad arusaamatuks muuta? Emotsioonide kätte saamiseks peame hakkama mõtlema sügavamalt ja ega kõigil polegi aega 10-15 minutit mõtiskleda ühest pildist (muidugi, kunst nõuab mingil määral aega ja pühendumist, kuid mitte NII palju!). Me raiskame hiiglama palju aega, et mõista, seejärel tunnetada Negatiivseid tundeid, mis tänapäeval kaalub kõrgelt. Ma sooviksin, et kui maalida siis juba positivismi propageerides, sest sellest on nii palju puudu ja ausalt öeldes minagi tunnen puudust väikestest rõõmudest ja värvidest, mida maalid võivad edasi anda. Tuba oleks avaram ja 'puhtam'. Elu näeks pessimistidele ilusam ning peale Kodulehe tegemine paket kraft prossid ja ehted pross

Suur K

Täna, vene keele tunnis, tuli nii häid mõtteid, et ma pidin hakkama neid paberile joonistama. Küll mäe otsas mediteeriva mehe, mõmmi, puude muundumine jõgede ääres ja muud sellist. Seda tehes, hakkasin mõtlema, et tegelikult nähekse kunsti just pessimistlikes piltides. Need on joonistatud/maalitud peamiselt negatiivsete tunnete ajendil. Vaadates neid pilte spetsiifilisemalt erinevatel näitustel näeme, et need on tehtud nii keeruliselt, et näiteks lihtinimene, kes eelistaks ja mõistaks oma soove ja unistusi piltidelt selgemini näha, ei mõista tänapäeva kunstnike maale. Need on täis metafooriat, 'ristsõnu' ja igasuguseid erinevaid sagrimigrisid, millest saavad aru kõrged intellektidki suure pingutusega aru. Miks mitte minna tagasi aega, mis väljendati end selgelt ning arusaadavalt? Milleks seda niigi keerulises maailmas veelgi rohkem needki valdkonnad arusaamatuks muuta? Emotsioonide kätte saamiseks peame hakkama mõtlema sügavamalt ja ega kõigil polegi aega 10-15 minutit mõtiskleda ühest pildist (muidugi, kunst nõuab mingil määral aega ja pühendumist, kuid mitte NII palju!).
Me raiskame hiiglama palju aega, et mõista, seejärel tunnetada Negatiivseid tundeid, mis tänapäeval kaalub kõrgelt. Ma sooviksin, et kui maalida siis juba positivismi propageerides, sest sellest on nii palju puudu ja ausalt öeldes minagi tunnen puudust väikestest rõõmudest ja värvidest, mida maalid võivad edasi anda. Tuba oleks avaram ja 'puhtam'. Elu näeks pessimistidele ilusam ning peale selle saaksid nad ammutada jõudu, et seda veelgi rohkem suuremaks ent meeldivaks muuta.
Monofunktsioonist tuleks väljuda iga hinna eest!

Küll mulle meeldib Vangelis. Keele tuli nii häid mõtteid, et Suur K mediteeriva mehe, mõmmi, puude muundumine

Lisa enda kommentaar:

Nimi:

Eestimaiselt hea paik blogimiseks

Esmaspäev, 6. veebr. 2012., kell 03:53 - parim aeg päevast

[791] Blogi

Loomisaeg 0.1347s