Täna... Lilli neljapäeval, 13. augustil 2009., kell 12:45:02 alustan blogimist endale Pole siiani oma pika eluea jooksul pidanud vajalikuks omi mõtteid kuhugile üles märkida. Ju pole pidanud vajalikuks. Alati saab kõik sõnadega ära ütelda. Aga täna just tundsin,et enam ei saa. Ei taha enam kulutada tühje sõnu tühjade lootuste kasvatamiseks. Ei taha enam midagi... õigemini tahan küll, aga ei oska seda sõnadesse panna. Ja nii tundsin vajadust oma mõtted, tahtmised ja soovid kirja panna. Ehk hiljem lugedes saan endast paremini aru. Mis siis õigupoolest juhtus? Nagu psühholoogid armastavad ütelda, alustame algusest. Mul on kodu, lapsed, mees, koduloomad, töökoht, väike hobi, tselluliit ja kerge ülekaal. Midagi nagu ei ole puudu ja midagi pole ka üle. Täiesti tavaline keskeale lähenev naine. Ometi tunnen just täna end väga halvasti. Nagu ei elaks seda elu, mis mulle määratud. Tahaks kisendada, et ma olen rohkemat väärt! Mul on huvitavaid mõtteid, aga pole kellega neid jagada. Kooselu Mehega on jõudnud sellesse faasi, kus ta minu olemasolu märkab vaid siis, kui ma karjun. Isegi mitte siis, kui mind pole kodus või kui kodutööd on lohakil. Tänapäeva mehed saavad ise suurepäraselt hakkama nii söögitegemise kui nõudepesuga. Seega tunnen end kodus... ei oskagi seletada,kuidas. Igatahes mitte asendamatuna. Saatmata kirjas Mehele tõin tunnete kirjeldamiseks välja võrdluse tapeediga. Et nagu esteetiliselt vajalik, aga märkamatu. Selle puudumisel aga harjub silm seda enam mitte märkama. Miks ma sellest internetis kirjutan, mitte ei ütle seda välja otse kodus? Sest olen s
Kodulehe tegemine paket kraft prossid ja ehted
prossTäna...
Lilli neljapäeval, 13. augustil 2009., kell 12:45:02
alustan blogimist endale
Pole siiani oma pika eluea jooksul pidanud vajalikuks omi mõtteid kuhugile üles märkida. Ju pole pidanud vajalikuks. Alati saab kõik sõnadega ära ütelda.
Aga täna just tundsin,et enam ei saa. Ei taha enam kulutada tühje sõnu tühjade lootuste kasvatamiseks. Ei taha enam midagi... õigemini tahan küll, aga ei oska seda sõnadesse panna. Ja nii tundsin vajadust oma mõtted, tahtmised ja soovid kirja panna. Ehk hiljem lugedes saan endast paremini aru.
Mis siis õigupoolest juhtus?
Nagu psühholoogid armastavad ütelda, alustame algusest.
Mul on kodu, lapsed, mees, koduloomad, töökoht, väike hobi, tselluliit ja kerge ülekaal. Midagi nagu ei ole puudu ja midagi pole ka üle. Täiesti tavaline keskeale lähenev naine.
Ometi tunnen just täna end väga halvasti. Nagu ei elaks seda elu, mis mulle määratud. Tahaks kisendada, et ma olen rohkemat väärt! Mul on huvitavaid mõtteid, aga pole kellega neid jagada. Kooselu Mehega on jõudnud sellesse faasi, kus ta minu olemasolu märkab vaid siis, kui ma karjun. Isegi mitte siis, kui mind pole kodus või kui kodutööd on lohakil. Tänapäeva mehed saavad ise suurepäraselt hakkama nii söögitegemise kui nõudepesuga. Seega tunnen end kodus... ei oskagi seletada,kuidas. Igatahes mitte asendamatuna.
Saatmata kirjas Mehele tõin tunnete kirjeldamiseks välja võrdluse tapeediga. Et nagu esteetiliselt vajalik, aga märkamatu. Selle puudumisel aga harjub silm seda enam mitte märkama.
Miks ma sellest internetis kirjutan, mitte ei ütle seda välja otse kodus?
Sest olen sellest Mehega juba mitmeid kordi rääkinud. Rääkimine aga on selline ohtlik tegevus, kus öeldut enam tagasi võtta ei saa. Pealegi tunnen end tõeliselt lollina, kaua ma jõuan rääkida, rääkida ja veelkord rääkida. Tulemusteta. Õigemini lühiajalised tulemused on. Natuke aega on Mees tähelepanelikum, toob lilli ja viib välja sööma. No nii umbes nädala. Lubab, et ei jäta mind enam unarusse. Aga ikka jõuan välja samasse punkti,kus avastan, et viimati sain tähelepanu kevadel, emadepäeval, kohustuslikus korras. Halloo, praegu on augusti keskpaik.
Nädalavahetused on Mees suutnud endal kenasti ära organiseerida, mina pean omad plaanid kohandama tema tegemiste järgi. Et ka lapsed vajavad järelevaatamist, ei teki mul just palju võimalusi kodust väljas üksinda midagi teha. Seega on Mees kindel, et meie kooselu püsib kuni surmani ja temal pole vaja end just palju pingutada.
Peale kümneaastast kooselu on palju loota, et me oleks nagu noored armunud, aga mina ikka igatsen tagasi seda aega, kus ma olin Mehele Kõige Tähtsam.
Kirjutasin veel pika ja põhjaliku analüüsi, aga miskipärast läks see netiavarustesse kaduma. See selleks, külla polnudki seda siis nii väga vaja.
Oma eluea jooksul pidanud vajalikuks omi Täna... saab kõik sõnadega ära ütelda. Samast žanrist
Samalt autorilt
Lisa enda kommentaar:
Kolmapäev, 23. mai 2012., kell 17:08 - parim aeg päevast
RSS