Zenoni kirjatahvel Taiduse Koolivend neljapäeval, 29. märtsil 2012., kell 10:03:40 "Kriik, kriip, kraaps," tegi krihvel tahvlil läbilõikavat häält kui Zenon kribas sellel enda esimesi harakajalgu. "A on täitsa a-tähe moodi. Essi kirjutatakse küll rohkem teistpidi," kiitis muhelev vanaisa. Tahvel oli uus asi, Zenon kirjutas suure huviga, endal keel suunurgast pooleldi väljas. Õigemini oli tahvel ainult tema jaoks uus, välja nägi must kivitahvel üsna räsitud. Algselt siledaks lihvitud pind oli nüüdseks aastatepikkusest kirjutamisest lausa lohku kraabitud. Kulunud värviga puidust serv oli täkkeid täis justkui oleks keegi seda närinud. Zenonile meeldis alati kui vanaisa ja vanaema külla tulid. Ta nägi neid harva ja vanaisal oli enamasti mõni huvitav lugu pajatada. Enamasti viisid need ajas tagasi vanaisa noorusaega kui ta veel karjas käis või jõe ääres teiste poistega palke parvetas. Mõnikord tõid vanavanemad kaasa vanu kortsunud lasteraamatuid. "Su isa luges neid kui oli alles väike," seletas vanaisa raamatute peetud olemust. Vanaisale kohe meeldis vanu asju alles hoida: "Mine tea, kunas võib vaja minna," ühmas ta alati siis kui kummardus väljas teeservast mõnda seibi või mutrit üles korjama. Sedapuhku oli vanaisa kaasa toonud väikese musta tahvli. "Kas see oli ka isa tahvel?" küsis Zenon lasteraamatute päritolu pealt mõistatades. "Mitte ainult, ka mina õppisin selle peal kirjutamist," kostis vanaisa. "Õigemini oli se
Zenoni kirjatahvel
"Kriik, kriip, kraaps," tegi krihvel tahvlil läbilõikavat häält kui Zenon kribas sellel enda esimesi harakajalgu. "A on täitsa a-tähe moodi. Essi kirjutatakse küll rohkem teistpidi," kiitis muhelev vanaisa. Tahvel oli uus asi, Zenon kirjutas suure huviga, endal keel suunurgast pooleldi väljas. Õigemini oli tahvel ainult tema jaoks uus, välja nägi must kivitahvel üsna räsitud. Algselt siledaks lihvitud pind oli nüüdseks aastatepikkusest kirjutamisest lausa lohku kraabitud. Kulunud värviga puidust serv oli täkkeid täis justkui oleks keegi seda närinud.
Zenonile meeldis alati kui vanaisa ja vanaema külla tulid. Ta nägi neid harva ja vanaisal oli enamasti mõni huvitav lugu pajatada. Enamasti viisid need ajas tagasi vanaisa noorusaega kui ta veel karjas käis või jõe ääres teiste poistega palke parvetas. Mõnikord tõid vanavanemad kaasa vanu kortsunud lasteraamatuid. "Su isa luges neid kui oli alles väike," seletas vanaisa raamatute peetud olemust.
Vanaisale kohe meeldis vanu asju alles hoida: "Mine tea, kunas võib vaja minna," ühmas ta alati siis kui kummardus väljas teeservast mõnda seibi või mutrit üles korjama.
Sedapuhku oli vanaisa kaasa toonud väikese musta tahvli. "Kas see oli ka isa tahvel?" küsis Zenon lasteraamatute päritolu pealt mõistatades. "Mitte ainult, ka mina õppisin selle peal kirjutamist," kostis vanaisa.
"Õigemini oli see kõige alguses sinu vana-vana-vanaisa tahvel," täiendas ta. "Vana-vana ... , kui vana ta siis oli?" kõverdas Zenon mõistmatult näppe justkui loendades mitu korda "vana" esimene tahvliomanik olnud oli. "Vana-vana-vanaisa või teisisõnu sinu vanaisa vanaisa elas veel ammusel tsaariajal, siis kui kõik inimesed olid maal taludes." Vanaisal oli selle maa ja linna teemaga oma okas südames. Kuigi ta elas nüüd ju isegi linnas, ihkas ta põlise maapoisina kevaditi alati tagasi maale, et saaks käega mulda puudutada ja kasvõi väikesel maalapikesel midagi ise kasvatada.
"Kes see tsaar veel oli?" küsis Zenon huvitatult. "See oli Vene tsaar, kes valitses Venemaad ja Eestit, see oli ammusel ajal..." vastas vanaisa mõtlikult. "Kas veel vanemal ajal kui nõukogude aeg?" päris Zenon edasi. Tema jaoks oli nõukogude aegki midagi sedavõrd ammust ja hoomamatut, millest andsid tunnistust vaid üksikud räbaldunud kaantega lasteraamatud, mille pildid olid luitunud kollasel paberil rõõmutult värvivaesed.
"See oli enne nõukogude aega, isegi enne suurt ilmasõda ja veel varem kui Eesti võitles kätte esimese vabariigi. Tsaariajal ei olnud paberit kusagilt võtta, niisama joonistamiseks ega kritseldamiseks ei olnud seda ammugi," pajatas vanaisa.
Zenon seadis ennast mugavamalt istuma, sest ta kuulis juba vanaisa häälest, et sellel on üks pikem lugu rääkida. "Kooli ei mindud siis sugugi septembris, vaid alles oktoobrikuu hakul kui pakilisemad talutööd olid tehtud. Vanaisa vanaisa Arnold oli siis just isalt saanud esimese koolipäeva eelõhtul kingiks tahvli. See oli uhiuus ja läikiva musta pinnaga, mitte ühtegi kriipsu ei olnud sellel alguses," seda öeldes libises vanaisa pilk üle laual lebava ajahambast kriibitud tahvli.
"Arnold või õigemini kutsuti siis teda noorest peast lihtsalt Arnoks, oli tahvlit koolimineku õhtul aukartlikult proovinud. Alguses ei teadnud ta sugugi, mida peaks kirjutama ja ega ta ju veel õieti kirjutada osanudki. Kritseldas tahvli alumisse paremasse nurka ühe väikese lamba. Samasuguse, milliseid ta oli suvel karjas käies kuivanud puuoksaga liivasele jõeluhale joonistanud."
"Kui Arno isaga koolimajja jõudis, siis olid tunnid juba alanud..."
=====================
Vanaisa lõpetas loo ja tuppa sugenes mõtlikkust. Zenon oli kuulanud pärani silmil ja Arno kooliskäikudele hinge kinni hoides kaasa elanud. Isegi ema, kes oli jutu lõpupoole köögist toauksele ilmunud, ei julgenud veel vaikust katkestada. Kõik toasolijad piidlesid laual lebavat, räsitud servadega tahvlit, mis oli saja-aasta vanuse loo ainsaks järelejäänud tunnistajaks. Puhuti tundsid kõik toasolijad, kuidas lugematute kooliskäikude meenutamine tekitas vana tahvli ümber justkui helendava tarkuseaura. Tahvel vaikis, kuigi kindlasti oleks ta tahtnud Arno koolipõlvest alguse saanud lugu veel edasigi kõneleda. Üle elanud mitmeid riigikordi ja korduvalt isa käest pojale edasiantuna, oleks tal kahtlemata olnud veel paljustki rääkida. Nüüdseks kriibitud pinnaga, muritud servadega oli ta aidanud õigupoolest viiel põlvkonnal lastel kirjutama õppida. Hoolimata muutunud riigikordadest, mis maad ja rahvastki selle aja jooksul räsinud olid, püsis ta ikka murenematuna, justkui igikestva tarkusejanu sümbolina.
Zenon keerutas krihvlit käes ja asus enda hüplike, ebaühtlaste tähtedega uut pähetorganud sõna tahvlile kribama: "Kraap, kriip, kriiks". Ema suust kostis alul kahisevat häält, enne kui ta õige tooni kätte sai ja tehtud rahulikkusega lausus: "Pärast kirjutad jälle edasi. Lähme nüüd kõik koos sööma, pikkpoiss sai ahjus valmis."
Alati vanaisa ja vanaema külla tulid. Zenoni kirjatahvel mõni huvitav lugu pajatada. Enamasti Samast žanrist
Samalt autorilt
Esmaspäev, 26. okt. 2020., kell 08:46 - parim aeg päevast
RSS