emotsen.
 |
mõnikord on elust lihtsalt niii kopp ees, kui ei saa, mida tahan..
tundub, nagu ma oleks mingi ärahellitatud printsess, aga vastupidi.
selles just asi ongi, et ma pole midagi saanud ja sellest on kopp ees.
ma pole nagu kunagi mingitel hulludel pidudel käinud vms...
ma tahan elada!
kopp ees sellest tavaliselt elust.
aga kurat teised minuvanused on juba nii palju läbi elanud ja igal pool käinud.
ma ei saa aru miks MINA?
ma ei taha ennast täis juua, ma tahan ennast lõbusaks juua ja siis suuures suures seltskonnas olla ja lõbutseda.
tahaks kellegi sünnipäevale või nii, kus pole kedagi sellist, kelle eest peaks ennast peitma või tagasi hoidma.
Anna on suht palju käinud sellistel pidudel, ta ema lubab igale poole, aga mind ei lubatud üheks ööks malevaga viimaseid päevi veetma, mind ei lubatud sinna Nastja suvilasse, mind ei lubata Anna suvilasse niisama olema...ilma mingi peota.
mind ei lubata MITTE KUSKILE!!!
närvi ajab.
ERITI ma oleks tahtnud Hiiumaale sõbra sünnipäevale, aga no sinna ma loomulikult ei saanud. ma isegi ei hakanud küsima ega vanemaid närvi ajama selle jutuga.
selles suhtes on mul piisavalt sitt elu, aga paljud mölisevad minuga mõnikord, et ma ei tohiks vinguda, et mul on põhimõtteliselt kõik olemas.
aga on palju asju, mida mul pole. kõige rohkem ma vajan vabadust ja ilma selleta on ikka oiii kui raske.
see on haiglane.
ma ei saa üldse aru kas nad selle peale ei mõtle, et mida rohkem nad keelavad, seda rohkem ma hakkan neid asju tahtma, seda suurem oht on mul jamadesse sattuda, sest kui ma juhtuslikult äkki ühe korra saan kuhugi, äkki lähen nii hulluks kätte, et teen ma ei tea mida. parem on rohkem lubada, ma ütleks, kui on mingi normaalne asi.
Evelin ütles mingi päev, et tal on tunne, et minu õppeedukus langeb kuidagi väga järsku vms...ja ma mõtlesin, et täitsa võimalik isegi, sest kui ma ei või mitte kuhugi minna...äkki see tekitab mulle stressi ja selle stressi all ma ei suuda õppida ja siis õpingi sitasti, sest kõik pinged kogunevad ja ma ei tohi käia pidudel, et pingetest vabaneda.
aga jah...ma üritan ikka järgmine aasta HULLULT pingutada,aga ma kardan. ma kardan sitaks. ma kardan eksameid kõige rohkem. nendest mõtlemine võib mu juba lihtsalt nutma panna. ma lihtsalt kardan niii väga. te ei kujuta ette, ausalt.
ma ei tea, mis minust siis saab, kui ma 9. klassi viitega ei lõpeta. vend on 1-9 klass lõpetanud kõik viitega...õde 1-12 klass kõik viied. ma pean ka vähemalt...VÄHEMALT 9nda klassini viitega edasi minema...muidu...ma ei tea...ma lihtsalt ei anna seda endale andeks. ma saaks aru, kui gümnaasiumiklassides ei ole kõik viied, aga ma ei tea...
mu vanemad oleksin minus NIIII pettunud ja siis ma olen kindel, et ma ei saaks kuhugi.
ma ei saa seda mõtet enam oma peast välja... ma tean, et õpetaja Tartu...või oli see keegi teine...ütles nii: ei ole mõtet karta asju, mida ei saa vältida.
see on üks kuradi õige lause ja iga kord kui ma eksamitele mõtlema hakkan, siis ma mõtlen nendele sõnadele, et ma ei tohiks eksameid karta, sest nad niikuinii tulevad.
aga ma olen juba selline..
issand... ma läksin praegu täitsa paanikasse selle asja pärast.
ma ei tea kas ma jään siia kooli edasi või lähen kuhugi mujale gümnaasiumisse.
ma tunnen, et ma ei oska mitte midagi piisavalt hästi, et sellega tegeleda. ma usun, et igal inimesel on mingi kaasa sündinud anne vms... aga ma ei tea...ma tunnen, et minul seda ei ole...või siis ma lihtsalt ei ole seda annet avastanud veel.
ma tunnen, et ma teen paljusid asju lihtsalt normaalselt või suhteliselt hästi...aga ma ei tee mitte midagi nii hästi, et ma suudaks sellel alal läbi lüüa ja sellega tõsiselt tegeleda.
on 2 asja, mida ma armastan teha, aga mida ma ei oska teha. okei, mõned ütlevad, et oskan, aga ma ise näen/kuulen, et ei oska.
ma lihtsalt niii väga põen enda tuleviku pärast. see aeg läheb tegelikult niiiiii kiiresti, et ei jõua selle väikse ajaga öelda ei ah ega oh! ma mõtlen iga jumala päev enda tulevikule.
ma olen päris pisikesest peale unistanud lauljakarjäärist..ise ma arvan, et mul on keskpärane hääl, selline hääl nagu on igal tavaliselt lauljal, keda kõik vihkavad...oehh.
ja näitleja ma tahaks ka olla...aga ma tunnen, et selles ma pole piisavalt hea...ma olen juba 8 aastat näidelnud ja olen ikka sitt! ma armastan näitlemist. laval on hea olla...aga mul pole fantaasiat...
siis kui tekst kätte antakse, teen ära, aga omaloomingus olen SITT!!
isegi mu luuletused ei ole enam head ja riimid tulevad nii tavalised ja igavad!
teistse suhtes olen ma alati positiivne.
lihtsalt enda suhtes olen kriitiline. ma ei ole kunagi aru saanud, miks see nii on...
Kirjatükki on kommenteeritud (1) kord — loe lähemalt
| Eelmine | Järgmine | |
Lisa enda kommentaar:
RSS