Mida mõtlen? Mida ma ütlen? Mida mis see on mis on mu sees? selgitada... Aga nii keerulist lihtsust

Mida ma mõtlen? Mida ma ütlen? Mida ma tunnen? Vaikida on  lihtne või siis ümbernurga asju selgitada... Aga nii keerulist lihtsust pole ma veel kohanud kui on minu sees. Raske..... tuleb lihstalt edasi olla. Tahaks. Palju asju tahaks. Et kasvõi lihtsalt sinuga olla. Kas vaikida või rääkida, vaikida on lihtsam. Tajuda su lähedust. Nähtamatu tõmme. Ilus aga vale. Mitte kedagi ega midagi pole segamas. Kui kaua ma pean veel ootama, et saaks sinuga koos hommikul ärgata? Ja kas üldse saan?? Ei saa.  Minus on  õudusttekitav  tühjus ja arusaamatus. Meenutada hiljem ja naerda iseenda lolluse üle. Mitte kahetsusega. Sest vigadest ju õpitakse. Vähemalt üritatakse õppida. Kui õnnestub, on hea. Minul see õnnestunud ei ole. Tahaks magama jääda ja uuesti seda imelist ja perfektset unenägu näha, kus kõik oli ilus. Koos.  Mitte keegi ei saa enne aru, kui pole ise kogenud. Inimeses sügaval sees olles on maa peale tagasi väga raske tulla ja selleks polegi tegelikult vajadust. Ei jõua ära oodata, millal keegi teine sama tunneks ja mõistaks. Aga nii ma vist ootama jäängi. Kokkusattumusi ei ole. Kõik on juba ette planeeritud, me lihtsalt ei tea, kuidas. Absoluutselt iga asi juhtub sellepärast, et peab juhtuma. Mitte juhuse tahtel. Tagasiteed ei ole, kuigi on kibelev soov ajamasinaga tagasi lennata ja teha kõik teisiti. Aga tuleb leppida. Ei ole mõtet ju ennast karistada, sest elu ja tulevik teevad seda ise. Mõtetes, tunnetes uitab keegi. See keegi sööbib sinna ja ei lase  lahti. Ta on seal, et mind igatsema panna, et pikisilmi uut ilmutamist oodata. Keegi ei saa mitte kunagi teada, mida teine tunneb, isegi kui ta seda ütleb. Ennast täielikult väljendada ei oska mitte keegi.  Ei kirjas ega ka silmast silma.