peitus a la lõvipoiss väike_prints reedel, 1. jaan. 2010., kell 23:57:49 Lõvipoiss amastab kohutavalt peitust mängida, kõnnib vahel iga natukese aja tagant igaühel kes vähegi kuulata viitsib järel ja korrutab "peida, peida". Ma siis vahel peidan ka. Käsutan lõvipoisil silmad kinni, ta tõstab käed suu ette ja asub kümneni lugema, ise püüdlikult piiludes. Kui mul õnnestub siiski talle märkamatult kardina taha või ukse taha lipsata, läheb põnevaks. Lõvipoiss läheneb vaikselt hiilides, ise endamisi arutledes "kuson? kuson!!??". Vahel läheb tal päris pikalt aega ja tema arutlused iseendaga muutuvad järjest filosoofilisemateks "eiteaKUSon... otsin,otsin, kuson??". Lõpuks ta jõuab muidugi sihile, saab teada kuson, kilkab selle peal natuke ja siis hakkab ennast suure innuga ise peitma. IGA kord, TÄPSELT samasse kohta, kust äsja mind leidnud on. Ja kui sellest veel vähe peaks olema ja ma juhtumisi ei peaks seda märkama, siis lõppeb asi sellega et minu hõike peale "tulen" ronib ta oma peidupaigast kilgates välja ja hõikab "ma olen siin, ma olen SIIN". Iga kord päris inimesed ei viitsi seda rituaali kordi ja kordi kaasa mängida. Tänasel esimesel kuupäeval ei saa seda isegi eriti pahaks panna. Eile läks kauem, lõvipoiss passis suud ja silmad pärani taevasse ja kilkas iga uue paugu peale "oipõmm" ja "oipõmm", vahepeal sekka ka "suursuur pahandus", enne kui nagu õunaussike rinnuni lume sisse käikusid uuristama hakkas. Sestap nägin täna diivanil lösutades pealt vahejuhtumit, mil lõvipoiss oli sunnitud pe
Kodulehe tegemine paket kraft prossid ja ehted
pross peitus a la lõvipoiss
Lõvipoiss amastab kohutavalt peitust mängida, kõnnib vahel iga natukese aja tagant igaühel kes vähegi kuulata viitsib järel ja korrutab "peida, peida". Ma siis vahel peidan ka. Käsutan lõvipoisil silmad kinni, ta tõstab käed suu ette ja asub kümneni lugema, ise püüdlikult piiludes. Kui mul õnnestub siiski talle märkamatult kardina taha või ukse taha lipsata, läheb põnevaks. Lõvipoiss läheneb vaikselt hiilides, ise endamisi arutledes "kuson? kuson!!??". Vahel läheb tal päris pikalt aega ja tema arutlused iseendaga muutuvad järjest filosoofilisemateks "eiteaKUSon... otsin,otsin, kuson??". Lõpuks ta jõuab muidugi sihile, saab teada kuson, kilkab selle peal natuke ja siis hakkab ennast suure innuga ise peitma. IGA kord, TÄPSELT samasse kohta, kust äsja mind leidnud on. Ja kui sellest veel vähe peaks olema ja ma juhtumisi ei peaks seda märkama, siis lõppeb asi sellega et minu hõike peale "tulen" ronib ta oma peidupaigast kilgates välja ja hõikab "ma olen siin, ma olen SIIN". Iga kord päris inimesed ei viitsi seda rituaali kordi ja kordi kaasa mängida. Tänasel esimesel kuupäeval ei saa seda isegi eriti pahaks panna. Eile läks kauem, lõvipoiss passis suud ja silmad pärani taevasse ja kilkas iga uue paugu peale "oipõmm" ja "oipõmm", vahepeal sekka ka "suursuur pahandus", enne kui nagu õunaussike rinnuni lume sisse käikusid uuristama hakkas. Sestap nägin täna diivanil lösutades pealt vahejuhtumit, mil lõvipoiss oli sunnitud peitust mängima oma sõrmepikkuse plastmassist sõbraga koodnimega Poiss. Juba varasemalt olen ma märganud, kuidas sellele plastmassitükile enneolematult suurt tähelepanu ja võiks isegi öelda inimlikke jooni omistatakse. Alles paar päeva tagasi kõndis lõvipoiss mureliku näoga mööda tuba ringi ja otsis, kuhu on poiss kadunud. Sedasama plastmassjurakat otsis. Nüüd siis peitis ta Poisi diivanipadja alla, istus ise kõrvale ja luges suud kinni hoides kümneni (üheksa jäi muidugi puudu nagu tal kombeks). Hõikas ka viisakalt "tulen" ja asus Poissi otsima. Vaatas esmalt enda kõrvale, siis diivani ette maha ja lõpuks vargsi piiludes ka diivanipatjade alla. Dadaaaa!!! Poisi leidmisel ilmutatud imestunud ilme oli äärmiselt tõtruu ja sarnanes loodetavasti oma püüdlikuselt natukenegi sellele, mida ma ise sama mängu juures ilmutan.
Kohutavalt mängida, kõnnib vahel iga natukese peitus a la lõvipoiss korrutab "peida, peida". Ma siis Samast žanrist
Samalt autorilt
Lisa enda kommentaar:
Laupäev, 11. veebr. 2012., kell 09:49 - parim aeg päevast