pole ilusamat asja... Raissa laupäeval, 20. mail 2006., kell 00:31:12 kui siiras laia naeratusega laps rõõmustamas elu väikeste asjade üle. hüplemas üles-alla, käsi plaksutamas ja ehedast rõõmust kilkamas. silmad, mis elevusest toitu saavaid sädemeid pilluvad, võivad järgmisel he.. Loe lähemalt laup., 20. mail 06., kell 15:21 Sally Juhtusin just ükspäev raamatukogus filmiriiulis tuulama ja leidsin sealt prantslaste poolt vändatud dokumentaalfilmi "La Marche de l'empereur." Ma ei pea end just eriliseks loodusfilmisõbraks, kuid see keiserpingviinide elust pajatav film kujutas äärmiselt sidusalt nende pereloomise ja järglaste saamise lugu. Eelkõike sellest, kui raske neil ikka on Anktartikas valitsevas -60 kraadises pakases mune muneda ja haududa. Nagu oleks sellest veel vähe, väikseid pingviinipoegi varitsevad veel nii veest kui õhust igasugused verejänulised kiskjad. Mõtlesin siis selle filmi peale endamisi mõtet, et hoolimata raskustest on pingviinid miljoneid aastaid niimoodi Anktartikas talvitunud ja liigina üle kõigi raskuste edasi kestnud. See tahe elus olla ja areneda on tugevamast tugevam tung, mis paneb pingviine soojast ja rammusast merest välja ronima, et siis nälja ja pakase käes kuude kaupa enda mune haududa. Eks filmigrupi juhi Luc Jacquet'i põhisõnum oligi, et pingviinid ei pea nälja näpistust ja külmapisteid paljuks, et miljoniaastases evolutsioonis osaleda ja elu ikka edasi kanda. Loodusfilmi kohta üllatavalt sidusa süžee ja Anktartika kargete jääväljade iluga lausa pahviks löövate kaadritega film, milles leidus el
Kodulehe tegemine paket kraft prossid ja ehted
prosspole ilusamat asja...
Raissa laupäeval, 20. mail 2006., kell 00:31:12
kui siiras laia naeratusega laps rõõmustamas elu väikeste asjade üle. hüplemas üles-alla, käsi plaksutamas ja ehedast rõõmust kilkamas. silmad, mis elevusest toitu saavaid sädemeid pilluvad, võivad järgmisel he..
Loe lähemaltlaup., 20. mail 06., kell 15:21
Juhtusin just ükspäev raamatukogus filmiriiulis tuulama ja leidsin sealt prantslaste poolt vändatud dokumentaalfilmi "La Marche de l'empereur." Ma ei pea end just eriliseks loodusfilmisõbraks, kuid see keiserpingviinide elust pajatav film kujutas äärmiselt sidusalt nende pereloomise ja järglaste saamise lugu. Eelkõike sellest, kui raske neil ikka on Anktartikas valitsevas -60 kraadises pakases mune muneda ja haududa. Nagu oleks sellest veel vähe, väikseid pingviinipoegi varitsevad veel nii veest kui õhust igasugused verejänulised kiskjad.
Mõtlesin siis selle filmi peale endamisi mõtet, et hoolimata raskustest on pingviinid miljoneid aastaid niimoodi Anktartikas talvitunud ja liigina üle kõigi raskuste edasi kestnud. See tahe elus olla ja areneda on tugevamast tugevam tung, mis paneb pingviine soojast ja rammusast merest välja ronima, et siis nälja ja pakase käes kuude kaupa enda mune haududa. Eks filmigrupi juhi Luc Jacquet'i põhisõnum oligi, et pingviinid ei pea nälja näpistust ja külmapisteid paljuks, et miljoniaastases evolutsioonis osaleda ja elu ikka edasi kanda.
Loodusfilmi kohta üllatavalt sidusa süžee ja Anktartika kargete jääväljade iluga lausa pahviks löövate kaadritega film, milles leidus elu mõtte üle mõtisklejate jaoks ka paar mõttetera, mida pureda.
laup., 3. juunil 06., kell 23:38
kirill
no tee muretse endale siis laps! kui mujalt ei saa, siis pimedatel tänavatel juhtub nii mõndagi..
laup., 3. juunil 06., kell 23:53
raissa
lollakas, ma naudin seda siirast ilu, mida lastest kiirgab, ma ei pea selleks oma kodus mingit kriiskamist ja jauramist kuulama. olen endiselt nunnu tädi ja mängukaaslane kõigile väikestele inimestele.
Lisa enda kommentaar:
Kolmapäev, 23. mai 2012., kell 19:20 - parim aeg päevast
RSS