Improvisatsioon, kui hetkeliselt sündiv looming, toetas sellist uuendust igati. Juba palju varem tegid mustad muusikud head nalja klassikalisest muusikast laenatud viisijuppidega. Mõnikord võeti ette terve teema, kuid enamasti koosnes selline käik vaid paarist noodist. Publiku äratundmisrõõmust andsid tunnistust aplaus või spontaansed naerupahvakud.
Praegusel ajal võib küll Eestis kohata paari dixielandansamblit, ent vabaduse ja enesestmõistetava lusti poolest silma paistev HFO on eesti muusikaelus äärmiselt omapärane nähtus.
Pikemate esinemiste puhul võtame abiks tuntud teemasid d¾ässmuusikast. Sel juhul tarvitame ka noodipulte, suurematel lavadel isegi helivõimendust, kuid enamasti mängime peast. Sellise ”käed vabad” süsteemi puhul võime mängides soovi kohaselt ringi jalutada.
Ansambli nimes kajastuv sõna orkester jätab lahtiseks koosseisu suuruse, mis võib varieeruda kolmest paarikümneni. Jam sessioni ajal võib kaasa mängima tulla igaüks, kes teemat tunneb ja tahab sõna sekka öelda. Enamasti esineme siiski viiekesi ehk kvintetina.